Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Paul Saar: Inimesel peab olema isiklik suhe Jumalaga

03.06.2009 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Paul Saar

Kirikuõpetaja Paul Saar saab 7. juunil 90aastaseks.
Ta on käinud pika ja sündmusterohke elutee. Samas on ta ka täna, vaatamata oma auväärsele eale, toimekas ja elust osavõttev hingekarjane. Millele enamat tähelepanu pöörata, kas eilsele või tänasele päevale? Ehk on mõistlikum vaadata mõlemale.

Millega Sa täna tegeled, Paul Saar?
Jäin pensionile 1. veebruaril 1993. Seega olen 16 aastat olnud otsesest kirikutööst eemal. Pensionärina alustasin tegevust Soomepoiste Eesti Ühenduses, mis kuulub Soome Sõjaveteranide Liitu. 1993. a asutasime ühenduse sees vaimuliku toimkonna, mille esimeheks olen olnud algusest peale. Vaimuliku toimkonna ülesandeks on korraldada kirikupüha jumalateenistusi.
Eestis on soomepoisse järel veel umbes paarsada. Et Eesti vabadusvõitlejatel ei ole oma vaimulikku, toimuvad meil 1998. aastast nendega ühised jumalateenistused. Neid on peetud Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Ida-Harju piirkonnas, Kuusalus. Vaimulik toimkond korraldab ka soome kombe kohaselt pikkujoulu-koosviibimisi. Kuulun samuti Soome Sõjaveteranide Liidu vaimulikku toimkonda ning võtan osa selle tegevusest.
Olen olnud aastaid Hageri hooldekodus hingehoidja. Raha ma selle eest ei saa, aga see töö on mulle tähtis. Külastan kord nädalas neid, kes soovivad vaimulikuga rääkida. Osa neist on juba voodihaiged. Õnneks saan ise oma autoga veel käia.

Kas Sa sõidad siis veel autoga?
Jah, aga Tallinna sõidud olen ära jätnud. Hageris käin. Ka Varblas ja Kulli palvemajas olen käinud, samuti Pikva kabelis, see koht on mulle eriti südamelähedane. Tead, see on endine Tallinna diakonisside kabel, mis pealinnas uusehitustele ette jäi ja Kose kihelkonda Pikva mõisa lähedale uuesti üles seati. See on nüüd Kose koguduse abikirik ja õpetaja Mare Palgi peab seal regulaarseid jumalateenistusi.
Sellega on veel üks kummaline asi. Sinna tahetakse kabelile ka kellatorni ehitada, aga muinsuskaitse ei luba. Algselt ometi kellatorn kuulus selle kabeli juurde. Nüüd ajame seda asja.

Kõik Su võitlused ei ole siis veel sugugi võideldud?
Tegelikult on kogu asja eestvõtjaks soomlane Mika Orava, kes palus minult abi probleemi selgitamisel. Ma sain ühe raamatu, mis dokumentaalselt viitab sellele, et kellatorn oli eraldi kabeli kõrval. Guido Pant kirjutab oma mälestusteraamatus nii kabelist kui selle juurde kuuluvast kellatornist. Kui Tallinnas viadukti ehitati, jäi see ette ja võeti 1950. a maha, nüüd aga tahetakse seda maha vaikida. Mulle isiklikult on kabel tähtis seepärast, et mu isa on ka omal ajal diakonissiseltsi kabelis jutlustanud. 

Mida Sa arvad Hageri koguduse ja kogu meie kiriku tänastest tegemistest?
Ma olen tahtnud olla asjaga kursis ega ole seetõttu kõrvale hoidnud. Siin tuleb küll tunnistada, et vaim on valmis palju enamaks, aga ihu jääb järjest nõdremaks. Viimasel ajal on probleemiks jalad ja tasakaaluhäired, ka nägemine ja kuulmine jätavad soovida.
Hageri koguduses võimaldab praegune aeg palju enamat kui minu ajal. Kogudus on küllaltki elav ja muusikategevus on heal järjel. Nüüd on aktiivseid noori inimesi ka juhatuses ja nõukogus. Loodetavasti saavad nad hakkama. Omal ajal olid inimesed küll nõukogu liikmed, aga ega nad samas midagi eriti ei organiseerinud ega teinud. Tähtis on see, et inimesel oleks isiklik suhe Jumalaga. Kui see suhe on korras, siis kõik muu kasvab sellest välja.
Üldkirikus, näen, on käimas liturgiauuendus. Vanema generatsiooni mehed ei oska sellega kaasa minna. Kui siiamaani liturgia kõlbas, siis miks see peab nüüd ilmtingimata muudetud saama? Kas see, kui inimene nüüd altarist möödudes endale iga kord ristimärgi ette teeb, on ikka luterlik arusaam? Meil ei ole ju altar Kristuse ihu asupaigaks nagu katoliikluses? Uus agenda on nüüd ka igavesti paks ja raske raamat. Kuidas te sellega küll hakkama saate? Kord mõtlesin ka endale selle osta, aga see on ikka üle jõu käivalt kallis.
Liturgia uuendamine on vaimulikud kahte leeri ajanud. See ei ole küll päris riid, kuid üksmeelt ka pole. Ega see ikka hea nii ei ole.

Kuidas Sa oma igapäevase eluga toime tuled?
Otsustava tähtsusega on üks abiline Hagerist, kes käib mulle toitu tegemas ja mind aitamas. Ta käib igal hommikul, välja arvatud pühapäeval. Talvel toob ta ka puud tuppa, ise kütan. Siiamaani olen nõnda korda saanud. Aga tegevust on mul küllalt ja ka lugeda on palju.

Mida Sa viimati lugesid?
Mitmeid huvitavaid raamatuid, mida olen Soomest saanud: Sofi Oksaneni ja Imbi Paju «Kaiken takana oli pelko», samuti Seppo Zettenbergi «Viron historia». Huvitav lugemine on ka Enn Soosaare mälestusteraamat «Nuripidine aastasada. Ajast, isast ja teistest».
Kuulan aktiivselt Pereraadiot. Eriti olen lugu pidanud kadunud Kalju Raidi piiblitundidest. Igal hommikul kuulan saadet «Piibel kaanest kaaneni». Aare Kimmel teeb seda. Saade on tugevalt Kristuse-keskne, pean seda väga oluliseks.
Nüüd, seoses sünnipäevaga, olen sorinud omal ajal saadud fotodes. Pilte on nii palju, et nende hulgast on raske õigeid leida. Kolm päeva sorteerisin. Ei neid jõua enam keegi korda seada. Mul on üks pilt ka ajalehe jaoks. Olen sellel talaaris, praostikraega. Proovin selle leida.

Kuidas Su lapsed elavad?
Nad on tublid ja saavad hakkama. Anna elab oma perega Tartus. Kolm last õpivad tal muusikakoolis. Lapsed on päris andekad. Anna ise käib pere ja kogudusetöö kõrvalt Tallinnas muusikaakadeemias. Olen vahetevahel käinud ka nende juures, minu elu siin tahab aga samuti elamist.
Poeg Pekka on Soomes. Ta on 1945. a sündinud, seega juba pensionieas. Pojatütar Sonja on ka kirikuõpetaja. Seega ametit, mille oma isalt pärisin, kannab pojatütar edasi.

Kirja pannud Jüri Vallsalu
 

Paul Saar on sündinud linnamisjonäri peres. Ta on õppinud Eesti sõjakoolis. Eesti esimese iseseisvusaja lõpuaastatel alustas teoloogiaõpinguid Tartu ülikoolis. Pärast teoloogiateaduskonna sulgemist 1940. a jätkas ta arstiteaduskonnas. Sõja-aastatel, et mitte minna Punaarmeesse, oli lühikest aega metsavend. Eesti iseseisvuse taotlemise ja Saksa-vaenulikkuse eest «komandeeriti» ta Saksa julgeoleku koonduslaagrisse – Tallinna Patareisse.
Pärast koonduslaagri likvideerimist tuli sõdida SS-üksuse koosseisus Narva rindel Sinimägedes. Sealt õnnestus tal põgeneda. Edasi viis noore mehe tee vabatahtlikuna Soome, soomepoiste rügementi. Jätkusõja lõppedes 1944. aastal jätkas Paul oma teoloogiaõpinguid Helsingi ülikoolis. Vahepeal oli ta abiellunud soomlanna Marta Luostarineniga (1942) ja neile oli sündinud poeg Juha-Pekka.
1947. a arreteeriti ta aga uuesti ja järgmise aasta alguses loovutati Nõukogude Liidule. Kohe siiski Siberisse ei saadetud. Viis aastat sai Paul teenida EELKd, algselt Vändra ja Tori, hiljem Tallinna Kaarli kogudust. Selle aja jooksul aga jõuti tema kohta kokku koguda korralik toimik ning 1953. a mõistis sõjatribunal talle riigireetmise eest 25 ja nõukogudevastase propaganda eest 10 aastat vangistust Siberis. Õnneks tuli pärast kiiret muutust tolleaegsete valitsejate ladvikus karistusest reaalselt ära kanda 3,5 aastat.
1956. a lõpus algasid Paul Saarel taas tööaastad Eesti kogudustes. Teenida tuli Varbla, Karuse ja Hanila kogudust. Pärast esimese abikaasa õnnetut surma abiellus Paul 1965. a Niina Adorovaga. Sellest abielust sündis tütar Anna. 1967. aastast teenis Paul Saar 26 aastat Hageri kogudust. Ta on olnud 17 aastat Lääne-Harju praostkonna abipraost ning viimastel tööaastatel ka praost. Paul Saare vaieldamatuks teeneks on Ida-Karjala koguduste teenimine, algselt hooldajaõpetajana ja hiljem praostina.
Paul Saart on autasustanud Eesti Vabariigi president Valgetähe IV klassi teenetemärgiga ja Soome Vabariigi president Soome Valge Roosi Rüütelkonna I klassi teenetemärgiga. EELK on tema tegevust hinnanud Teeneteristi II järgu ordeniga ja Soome kirik Püha Henriku Ristiga.

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)