Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Patuse abi

04.03.2009 | | Rubriik: Jutlus

Aga üks variseridest palus Jeesuse enda poole sööma. Ja Jee­sus läks variseri kotta ja istus lauda. Ja vaata, linnas oli keegi patune naine, ja kui see sai teada, et Jeesus istub variseri majas lauas, tõi ta alabasterriista mürriõliga ja astus tema taha ta jalgade juurde, hakkas nuttes tema jalgu kastma pisaratega ja kuivatas neid oma juustega ja suudles tema jalgu ja võidis neid mürriõliga.
Lk 7:36–38(39–50)

Seekordses jutluse kirjakohas võime näha kolme olulist tegelast. Need on Jeesus, keegi patune naine ja Jeesust sööma kutsunud variser.
Variseri kohta võib öelda, et ta pidas vajalikuks Jeesust tunnustada ning Temaga head kontakti otsida. Koos vaenlase või põlatuga polnud kombeks söögilauda istuda, seda tehti vaid tunnustamist väärivate ja lugupeetavate inimestega. Nõnda siis variser ilmselt teadis, mida tegi. Tundub, et ta oli kodus ka pühakirja tekstis ning ehk ka teoloogiliselt haritud. Ta teadis täpselt, et kui Jeesus on prohvet, siis pidi Ta ära tundma, et Teda puudutab langenud naine. Ka iseloomustasid teda raudsed tõekspidamised ja põhimõtted – patune inimene polnud vääriline puudutama kedagi, kellest oli hakatud uskuma, et too on Moosese mantlipärija. Aga just seda nii mõnedki Jee­susest uskusid. Ja tegelikult just seda prohvetit pidas silmas ka variser, kui ta mõtles Jeesuse kohta: «Kui tema oleks prohvet, küll ta siis ära tunneks, kes ja missugune on see naine, kes teda puudutab, et ta on patune.»
Hoopis teine lugu on teise tähtsama tegelasega tänases loos, naisega. Jutluse kirjakoht tunnistab selgelt, et ta oli milleski raskelt eksinud. Näib, et ta oli Jeesuses ära tundnud vähemalt Jumala saadiku. Nii osutas naine Jeesusele ülimat austust ning alandas end Õnnistegija ees… Piibli teistest kirjakohtadest loeme, et tema tegu meenutas matusetavasid. Nõnda võib naise teos näha Jeesuse ristisurma ettekuulutust. Kõnekad on tema pisarad – patukahetsuse või leinapisarad. Ilmselt mõlemat.
Variseri naise pisarad ja enesealandus ei liigutanud. Tema puhul võime näha isegi inimlikult mõistetavat arusaama – patusel pole inimeste seas kohta. Õigupoolest näeme just selle mõttekäigu võimutsemist iseendis ja meie keskel. Nii mõelda on lihtne. Kõik tundub selge ja ka turvaline. Kuidas ma saan kindel olla, et tänane vang või külajoodik parandab meelt? Eks küürakat paranda ainult haud?
Need on hirmud, mis meid kimbutavad, kui mõtleme ühiskonna heidikutele ja kurjategijatele. Ning on ju nii loomulik soovida turvalisust iseendale, oma perele ja lähedastele.
Jeesuse vaated ei lange kokku variseri arusaamistega. Ta ei nõustu tänapäeva inimese hukkamõistuga eksinute suhtes. Aga samas ei tähenda see, et Talle oleks võõras meie murekoorem. Olles nii Jumal kui ka inimene, Ta teadis ning teab, mõistis ja mõistab meid suurepäraselt. Mõjugu see üllatavalt või mitte, aga tänane kirjakoht on tegelikult vastus ka igaühele meist, kes on kannatanud kurjuse läbi, kes tunneb hirmu tänapäeva patuste ees, kes otsib turvalisust.
See vastus on veider – eksinu pattude täielik kustutamine. Paljude silmis tähendab see midagi odavat, kuid nii mõeldes teevad nad olulise vea – Jumala Poja ristisurm ei ole madal hind inimese eluvõla eest. Sellest kõrgemat hinda maksta ei saa. Inimesele ei ole see jõukohane.
Mida suurem on süükoorem, mida raskem hingevalu oma vigade pärast, seda enam mõistetakse hinda, mida Kristus on eksinud hinge eest maksnud. Kes seda mõistab, see mõistab ka, et nüüd pole enam mingit jumalikku õigustust näpuga näitamisele ja hukkamõistule. Kui variser pahandas, et Jeesus ei või patte andeks anda, siis Jeesuse sõnad on: «Kes on patuta, visaku esimene kivi!» Aga patuta inimest ei ole. Oma patt on jutluse kirjakoha variserilgi – ta võttis langetada valjult hukkamõistva otsuse. See on kõrkuse ja kohtumõistmise patt…
Siiski oli ka patuses naises endas midagi, mis oli Jeesuse ees tähelepanuväärne. Võib tõepoolest ütelda, et need olid tema pisarad ja tema enesealandus. Aga see pole veel kõik. Ükskõik kui suur iseenda väline alandamine, ükskõik millised pisarad ei saa mitte kedagi iseenesest Jumala ees meelepäraseks teha. Kõigele väliselt ilusale ja heale annab mõtte, tähenduse ja kaalu ainuüksi isetu ja täielikult ennastpanustav armastus.
Jeesus ise seob selgelt ja üks ühele inimese südames valitseva armastuse ja andestuse suuruse. Kellele on tähtis teise inimese heaolu, kes hoolib oma kaasinimesest, on võtnud ülesandeks teha heaks oma elus sündinud halva ja pöörata uus lehekülg elus, see võib arvestada, et tal on ainulaadne võimalus. Selle võimaluse on kinkinud Ristilöödu ja Ülestõusnu. See võimalus tähendab uut algust. Ja et seda võimalust kasutada, pole vaja muud kui usaldada Kristust ja Tema taevast Isa. Selles on päästva usu tõeline saladus. Siit algab tee, kus leiavad abi eksinud, et seada oma elu korda, ja kus saavad lohutatud kannatajad ning igaüks võib hingata kergendatult.
Aamen.


Jaanus Klaas,
Viru vangla kaplan,
Anna koguduse õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)