Patu palk on surm?

Käsi püsti, kes on seda lauset  kuulnud! Küllap veel mõnda aega tagasi oleks vastuseks olnud kätemeri, kuna tegu oli levinud kirjakohaga, mida matustel lugeda. Lihtne ja selge, kas pole?

Konservatiivsete äärmuslaste veebiajakiri Meie Kirik tuli välja avaldusega, et kristlane ei saa ilma pattu tegemata valida teatavaid erakondi, tuues ka ära, milliseid patte kodanikud antud juhul teeksid („Kristlane ei saa ilma pattu tegemata valida Reformi, sotse ja E200“ (meiekirik.net)). See avaldus annab hea võimaluse rääkida kristliku usu aluspõhimõtetest erinevatel (sotsiaal-)meedia platvormidel. 

Kristluse (luterluse) aluseks (minu hinnangul) on kaks põhilist küsimust: 1) kes on inimene? ja 2) kes on Jumal? Loomulikult on need väga suured küsimused ja päike läheb enne looja, kui me neist päriselt aru saame. Mõistan, et kasutades väljendit „päike läheb looja“ võite te mind nüüd pidada uusima loodusteaduse totaalignorandiks, siiski on see hea näide illustreerimaks, et neile põhiküsimustele vastamiseks peame kasutama kujundlikku inimvaatenurgast tulenevat keelt, sest Jumal on midagi nii teistsugust, et selle kirjeldamiseks jääb mitmeköitelistest sõnaraamatutest väheks.

Kes on inimene? Mina kristlasena kasutaksin kahe tabureti mõistet. Inimene on loodud-langenud-lunastatud ning hing-vaim-ihu. Viimane kirjeldab inimese terviklikku olemist, keskenduksin pisut esimesele. Mida tähendab, et inimene on loodud-langenud-lunastatud? Kristliku vaatenurga kohaselt tähendab see, et iga inimene on loodud Jumala poolt, Jumala näo järgi ja on seetõttu imeline ning väärtuslik iseeneses. Me ei pea ennast Jumalale tõestama. Olles loodud tema näo järgi kanname endas killukest jumalikku ning meie ülesanne on seda endast välja kiirata. 

Langenud ja lunastatud – need kaks kuuluvad kokku. Langemine tähendab, et kuigi oleme loodud Jumala näo järgi, oleme inimestena ekslikud ning teeme vigu. Lunastatud olek aga tähendab, et meie ekslikkus on meile andeks antud. Andestus on juba toimunud, meie saame selle üksnes vastu võtta.

Hmm, aga kes on Jumal? Kui üldse püüda kuidagi kokku võtta, siis on Jumal Looja selle sõna suure algustähega. Mitte osav arhitekt või ehitaja, vaid eksistentsi enese Looja. Lõputult armastav ning ainus, mis on igavene.

Aga mis see kõik minusse puutub? Siin tulebki mängu patu mõiste. Uues Testamendis on patu kohta enim kasutatud sõna, mida saab eesti keelde tõlkida kui eksima, viga tegema ja seetõttu mitte oma sihti või eesmärki saavutama. Johannese evangeeliumis kirjeldatakse patusust kui uskmatust. Mitmed mõtlejad on kirjeldanud pattu ka kui lahusolekut Jumalast. Omaette küsimus on, kas inimene on patune ehk kas on olemas pärispatt (uuema aja kontseptsioon) või on patt iga üksik üleastumine. Üks on aga kindel: tõeline kristlus ei saa omada patu registrit, sest sellisel juhul kaoks ära igasugune vajadus armu ja armastuse, hoolivuse ja andestuse järele. Siis oleks tegu puhta äritehinguga. Sokid sulle, raha mulle. 

Meie Kiriku artiklist ilmneb, nagu oleks Piiblis olemas vastused kõigile küsimustele. Kas see on ikka nii? Vastaksin sellele siinkohal oma hea kolleegi ja varalahkunud õpetaja Urmas Petti sõnadega: „Minu jaoks on alati olnud põhimõtteline probleem: kas kirik, Piibel ja usk on selleks, et anda vastuseid või õpetada õigeid küsimusi esitama. Mis kasu on lihtsatest vastustest, mis annavad ehk lootust, aga teevad samas laisaks ja ülbeks. Küsimus võib küll paisata meeleheitesse, ent sunnib ometi pingutama. Kindlasti see jutt ei meeldi paljudele: usklik väidetavalt ei kahtle ju teatud asjus, nagu näiteks Jumala tegelikkus. Aga küsigem veel korra tõsiselt, kas me tunneme teda või mida me temast õieti teame. Õige vastus: ei tunne ega tea suurt midagi. Ka seepärast, et igasugune Jumala tundmine või teadmine temast, isegi Piiblist loetud, olgu ratsionaalselt või emotsionaalselt vastuvõetav, on õieti kasutu, kuni pole leitud usku, asutud teele koos Jumalaga, asutud küsima: Mis on see kõik, kas millelegi võib loota, kas ma lakkan kunagi olemast, kes on need inimesed minu ümber, mida nad minust tahavad?“ (U. Petti jutlus, peetud 16.09.2012)

Seega – ei ole lihtsaid vastuseid, maailm ega kristlus ei ole must-valge, patune ja õige. Vajalik on otsida küsimusi ning alles siis võivad järgneda vastused. Kristlus ja usk on olemuselt mitmetahulised, suisa paradoksaalsed, kuid see ei tee neid vähem valeks. Vastupidi – selles kogu võlu seisnebki. Kohtumiseni valimistel! 

 

 

 

 

Triin Käpp,

vaimulik