Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Pattude andeksandmine taastab inimese osaduse taevase Isaga

23.10.2019 | | Rubriik: Jutlus

Mk 2:1–12
„Poeg, sinu patud on sulle andeks antud!“ ütles Jeesus halvatule, kelle ta sõbrad kanderaamil olid tema juurde toonud. Tolle aja juudid pidasid haigusi inimese uskmatuse või patu tagajärjeks. Patt ja kannatus oli neile tingimusteta kokku seotud. Kui sisemine osadus Jumalaga oli patu läbi rikutud, siis tuli selle karistuseks haigus. Seda tõdemust kasutab ka teemanlane Eliifas kannatavat Iiobit manitsedes: „Mõtle ometi: kes on süütult hukkunud ja kus on õiged hävitatud?“ (Ii 4:7). Haige oli tolle aja juutide silmis inimene, kelle peale oli Jumal vihane.
Jeesus seda seost küll otseselt ei rõhuta, kuid ka tema alustab halvatu tervendamist talle eelkõige pattude andeksandmisest. Kas annab Jee­sus sellega Jumala andestuse edasi, nagu prohvet Naatan pärast seda, kui ta kuningas Taavetit oli Uurija naise Batsebaga patustamise eest noominud ning Taavet oli oma süüd Jumala ees tunnistanud: „Issand on juba su patu sulle andeks andnud. Sa ei sure.“ (2Sm 12:13)? Või tegutseb Jeesus kui Jumala asetäitja, nagu ta Johannese evangeeliumis ütleb: „Ja tõepoolest: Isa ei mõista kellegi üle kohut, vaid on andnud kohtumõistmise täiesti Poja kätte“ (Jh 5:22). Kui juba kohtumõistmine on usaldatud Jeesuse kätte, siis peab tal ka andestamise võimalus olema. Jumal delegeeris oma väe ja õiguse Jeesusele, nii et see, mida Jeesus ütles, ei olnud muud kui Jumala sõna.
Kirjatundjatel, kes seal juures viibisid, oli samuti omast kohast õigus, sest pattusid saab tõesti andeks anda ainult Jumal. Tee pattude andeksandmise armu juurde oli pikk ja raske, sest see tuli välja teenida käskude täpse täitmise, paastumise, almuste jagamise, ohverdamiste ja tõotuste andmise läbi. Jeesus aga hülgab kogu selle korra ja annab halvatud mehele tema patud andeks kohe, ilma igasuguste (eel)tingimusteta. See oli kirjatundjate jaoks Jumala pilkamine, mida tuli karistada kividega surnuks viskamisega (3Ms 24:16).
Jeesus tundis aga kohe oma vaimus, mida kirjatundjad mõtlesid, kuna tema eest ei saanud miski jääda varjule, ja esitas neile oma küsimuse: kumb on raskem, kas pattude andeksandmine, mis on Jumala pädevuses, või haigeid imelisel viisil terveks teha, mida suudavad ka mõned erilise võimega inimesed? Oma küsimusega tahab Jeesus äratada inimesi järele mõtlema selle üle, mis nende ees toimub. Halvatu tervekstegemine pole lihtsalt tõestus, et Jeesusel on õigus pattusid andeks anda, vaid imeline tervenemine tähistab messialiku ajastu saabumist, mille kohta kirjutab prohvet Jesaja: „Siis avanevad pimedate silmad ja kurtide kõrvad lähevad lahti“ (Js 35:5).
Evangeeliumid üldiselt ei tunnista imedele toetuvat usku, vaid meie usu aluseks on Jumala Sõna ja mitte ükskõik milline ime. Halvatu paranemine oli talle pattude andestamise tagajärg. Enda andmine Jumala valitsuse alla tähendab inimesele eelkõige just pattude andekssaamist. Ka Jeesuse sündimise ettekuulutuses öeldakse, et „tema päästab oma rahva nende pattudest“ (Mt 1:21b) ja see oligi Jeesuse meie maailma tulemise mõte.
Praegusel ajal ei arvata enam, et haigus oleks kuidagi meie patuse loomusega seotud. Teatud pahed nagu narkootikumide tarvitamine, alkoholi pruukimine, suitsetamine jms võivad ka haigusi põhjustada, kuid seos haiguse ja patu vahel, nagu seda Piiblis mõistetakse, on paraku arusaamatu. Patu all mõeldakse tavaliselt üksikuid moraalseid eksimusi. Kaduma on läinud arusaam inimese kõikehõlmavast patusest loomusest ja selle mõjust, mis hävitab meid viimaks lõplikult, kui Kristus päästjana vahele ei astu.
Antud loos näeme eelkõige just halvatud mehe sõprade suurt usku. Tema enda usust pole otseselt juttu, kuid ta on kaasa haaratud kandjate usuosadusse. Kirikus käiv kristlane on tuttav olukorraga, et jumalateenistusele tullakse koguduse eestpalve sooviga füüsiliselt või vaimselt kannatava haige inimese eest. Haige ise vahest ei teagi, et tema eest palvetatakse. Teame ka kordi, kus palvele vastatakse ja haige paraneb, ning ka vastupidiseid juhuseid, kuid ristime ju ka lapsi vanemate ja vaderite usule toetudes ja „õige inimese mõjuvõimas eestpalve saadab palju korda“ (Jk 5:16).
Pattude andeksandmine pole amnestia, mis kuulutati Jeesuse surmapäeval välja tervele inimsoole korraga. Seda sündmust elab igaüks läbi väga isiklikult, jõudes veendumusele, et ka minu patud on Kristuse pärast andeks antud. Inimese Pojal on meelevald pattusid andeks anda ja see ongi Jeesuse tegutsemise põhiline eesmärk: pattude andeksandmise läbi taastada Jumalale kaduma läinud inimese osadus taevase Isaga. Või öeldes usuisa Martin Lutheri sõnadega „Väikese katekismuse“ seletuses: „Jeesus on minu, kadunud ja hukkamõistetud inimese päästnud ja lunastanud kõigist pattudest, surmast ja kuradi väest – ei mitte kulla ega hõbedaga, vaid oma püha kalli vere ning oma süütu kannatamise ja surmaga, et ma oleksin tema oma ja elaksin tema riigis ja teeniksin teda igaveses õiguses, süütuses ja õndsuses, nõnda nagu tema on üles tõusnud surnuist ning elab ja valitseb igavesti. See on tõesti tõsi.“
teet

 

 

 

 
Teet Hanschmidt,
Türi koguduse õpetaja

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)