Esileht » Arvamused » Arvamus »

Patt või mitte?

02.11.2010 | | Rubriik: Arvamus

Aare Kimmel on Randvere ja Rannamõisa koguduse õpetaja.Me elame küll postkristlikul ajal, aga siiski on säilinud veel teatud kristlikud mõjud, mis ei lase kõlvatusega vabalt ja takistamatult kaasa minna.
Neid mõjusid püütakse nüüd iga hinna eest maha kiskuda. Piibli kaasajal aga olid sellised asjad täiesti aktsepteeritud ja neid harrastati isegi religioossel tasandil, templites.
Meheks ja naiseks. Jeesus ütles kord, kui teemaks oli abielulahutuse küsimus: «Kas te ei ole lugenud, et loomise algul tegi Looja inimese meheks ja naiseks?» Niisiis – see, et inimene on mees ja naine ning kuulub kokku mehe ja naisena, ei ole minevikus teadmatusest tehtud inimestevaheline kokkulepe, vaid Jumala loomiskord. Ei inimestele ega isegi mitte kirikule ole antud meelevalda seda ümber otsustada. Kui seda tehakse, siis astutakse sellega vastu Jumala seatud korrale.
Inimeste või Jumala seisukohad? Piibel ei väljenda nendes küsimustes oma kaasaja seisukohti, nagu tihti väidetakse, vaid Jumala seisukohti (ehkki inimestest vahendajate suu läbi). Nii Vana kui Uue Testamendi kaasajal olid suhtumised neis küsimustes vabameelsemad kui praegu. Piibli kaasajal aga olid sellised asjad täiesti aktsepteeritud ja neid harrastati isegi templites. Nagu tõdeb Urmas Petti: «Kreeka-Rooma kultuuris rakendas isand oma võimu mõlemast soost orjade üle nendega soovi korral vahekorda astudes. Pakuti ja kasutati nii nais-, laps- kui ka meesprostituute.»
Selline oli UT kaasaeg. VT ajal aga ütleb Jumal juba Moosese seaduses (3Ms 18:3): «Ärge tehke, nagu tehakse Egiptusemaal, kus te elasite, ja ärge tehke, nagu tehakse Kaananimaal, kuhu ma teid viin …» Järgneb pikk loetelu, kus keelatakse seksuaalsuhted lähisugulaste vahel, ja siis ka: «Ära maga meesterahva juures, nagu magatakse naise juures: see on jäledus!»
Edasi tuleb asja positiivne külg: «Olge pühad, sest mina, Issand, teie Jumal, olen püha» (3Ms 19: 2). Pühadus tähendas konkreetselt enda lahutamist sellest, mille Jumal oli kuulutanud roojaseks.
Siin ei ole veel juttu kividega surnuks viskamisest, kuid öeldakse selgelt välja, milline on asja olemus ja tulemus. Juba siin saime vastuse küsimusele, kas homoseksuaalsus ikka on patt. Samuti näeme selgelt, milline oli keskkond, kus need seadused anti. Neid seadusi oligi tarvis sellepärast, et üldine suhtumine oli igal pool vastupidine. Ja mitte ainult teiste rahvaste seas, vaid ka Jumala enda rahvas kippus sellega ikka ja jälle kaasa minema, hoolimata kõigist Jumala keeldudest ja hoiatustest – nii ahvatlev ju.  
Karistamise küsimus. Kas tuleks siis täita ka patustajate kividega surnuks viskamise käsku, mis ju samuti Jumala seadusena kirjas? Ja kui mitte, kas tähendab see siis järeleandmist, seaduste ümbertegemist? – Ei tohi ajada segi pattu ja selle karistamist või karistamata jätmist. Kui kuriteo eest jäetakse karistamata, sest kõrgeim võim annab armu, siis ei järeldu sellest, et kuritegu polnudki kuritegu. Jumala arm ei tähenda, et patt polegi enam patt, vaid ainult et patu hinna maksab kinni Jumal ise, võttes tagajärjed enda kanda. Inimesele aga antakse uus võimalus.
Jeesuse juurde toodi abielurikkuja naine ja küsiti, kas rakendame nüüd Moosese seadust. Jeesus ei vastanud, et siitpeale pole abielurikkumine patt. Samuti ei öelnud Ta, et kaotab selle patu puhul surmanuhtluse. Tema enda sõnul jääb seadus kehtima, kuni see maailm püsib. Ta jättis lihtsalt seaduse rakendamata ehk andis uue võimaluse: «Ega minagi mõista sind surma. Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!»
Patt ja surm. Kividega surnuks viskamise käsk oli üksnes katse taudi levikule piir panna. Jumalal oli sellega tõsi taga, sest kõlvatus kippus kõigest hoolimata ikka nakatama ja hävitama ka tema rahvast. Tegelikult on patu karistuseks või tagajärjeks pikemas plaanis alati surm.
Sellepärast ütlebki Paulus 1Kr 6:9: «Või te ei tea, et ülekohtused ei päri Jumala riiki? Ärge eksige: ei kõlvatud ega ebajumalateenijad, ei abielurikkujad ega lõbupoisid ega meestepilastajad, ei vargad ega ahned, ei joodikud ega pilkajad ega riisujad päri Jumala riiki!»
See on surm kõige sügavamas ja tõelisemas tähenduses. Pole tähtis, kas keegi mu käitumisest teadis või ei teadnud. Ei loe, kas see oli ühiskonna silmis hukkamõistetud patt või hoopis moekas trend. Ja kui oled hukatuses, siis vist pole enam suurt vahet, kuidas sinna mineku põhjust nimetati või ei nimetatud.
Õnneks võib Paulus lisada: «Ja sellised olid mõned teiegi seast. Kuid teie olete puhtaks pestud, te olete pühitsetud, te olete õigeks tehtud Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus.» Jah, Jumal juhib inimesi vastassuunas kui nende oma loomus.
See on ainult üks näide, aga nii selge ja ühemõtteline, et sellest saab eksimatult aru igaüks. Arusaamatusi võib tekitada ainult soovimatus sellele alluda ja tahtmine luua endale uus «evangeelium», kus seni keelatu on lubatud ja koguni heaks kiidetud. Sellises mängus aga Jumal ei osale.
Muidugi toetub Paulus oma teoloogias esmajoones VT-le, ehkki usun, et mitte ainult, sest ta oli ka ise Jumalaga väga lähedane. Millele muule ta võinukski toetuda? Oma arvamustele? Oma kaasaja trendidele? Mis väärtust sellel oleks olnud? Kogu UT põhineb ju kindlalt VT-l. Nende vahel pole sugugi nii suurt erinevust. Moraalinõuded ei ole UTs mitte lõdvemad, vaid hoopis rangemad, nagu Jeesus ise tegi selgeks Mt 5s.
Jumal kinnitab tee, mille inimene valib. Ta soovitab meil oma nõu kuulda võtta, sest see oleks meile eluks ja suureks kasuks, aga kui keeldume, ütleb: «Hästi, kui teile ei meeldi minu teed, eks käige siis oma teed …» Hoiatades küll selgelt, et need viivad surma ja hukatusse.
Kõnekas on Ps 81:9–17. Tegemist pole psalmisti mõtetega, vaid Jumal räägib seal esimeses isikus, seega oma prohveti suu läbi.
Kui inimene on teinud teadlikult oma valikud ja Jumal on need kinnitanud, siis muidugi ei anna Ta enam ka Püha Vaimu läbi märku, et miski on valesti. Vist sellepärast ei tunne ka ennast geikristlasteks kutsujad ise, et Jumal neid noomiks või patu pärast märku annaks. Sõna on ju selge. Kui sellest ei piisa, ei siis aita seegi, kui keegi tuleks kas või surnute riigist rääkima, kuidas tegelikult on. See on hirmuäratav väljavaade.
Põhjus on geenides? Ja veel sügavamalgi – inimese vaimus. Eriti luterliku õpetuse järgi on inimene juba sündides patu pärandusena kaasa saanud. Seepärast ongi inimlikust jõust võimatu sellega toime tulla ja seetõttu vajamegi selleks Jumala armu. Aga arm ei tule sinna, kus pattu õigustatakse ja see koguni uhkuseasjaks kuulutatakse, vaid kus see patuna tunnistatakse ja abi palutakse.
Selleks on iga luterliku pea­jumalateenistuse alguses kõigepealt pihitalitus, ja nagu öeldakse pihimanitsuses – pattude andeksandmist tõotatakse ainult neile, «kes südamest oma patud üles tunnistavad ja tahavad need maha jätta ja kõik lootuse panevad ainuüksi Jumala armule ja halastusele, mis Kristuses on ilmunud.»
Paulus toob 2Kr 6 lõpus VT-le toetudes väga hästi välja, milline on Jumala igatsus oma rahva suhtes: «Ma tahan nende seas elada ja käia ja olla nende Jumal, ja nemad on minu rahvas. Seepärast minge ära nende keskelt ja eralduge neist,» ütleb Issand, «ja ärge puudutage roojast, siis ma võtan teid vastu ja olen teile Isaks, ja teie olete mulle poegadeks ja tütardeks,» ütleb Kõigeväeline Issand.» Ja järeldus sellest: «Armsad, et meil nüüd on niisugused tõotused, siis puhastagem endid ihu ja vaimu kogu rüvedusest, täiustades oma pühadust Jumala kartuses.» See on siis kristlase kutsumus, mille teenistuses peaks olema ka iga vaimulik.
Asjade ümbernimetamine on jõuline propagandistlik võte. Kui kõlvatus ja patt nimetada ümber hoopis armastuseks, siis on ju äkki tegu nii õilsa asjaga. Kui vormistada see veel abieluna, siis on see isegi seaduse kaitse all. Siis on juba väga lihtne tembeldada teised sallimatuteks, foobideks ja peaaegu et inimkonna vaenlasteks.
Küsimus pole fundamentalismis ega liberalismis, ühiskondlikus kokkuleppes ega kirikupoliitikas. Küsimus pole ka selles, kes on sõnaosavam või lihtsalt valjuma häälega ja suudab vastased vaikima panna. Jeesus ütles: «Teie olete maa sool.» Sool on bakterite suhtes «sallimatu» tõesti, aga pole parata. Tegelikult selles tema väärtus seisnebki.
Vaimulikus mõttes tähendab sool jumalakartust ehk Jumalaga (Tema sõnaga) arvestamist, sügavamalt juba – Jumala ligiolu mõju inimese elus, mis tuleneb lähedasest osadusest Jumalaga. Mida vähemaks seda jääb inimese elus, seda enam on ta avatud kõigele kurjale ja kõlvatule ning seda jõuetum on ta kiusatuste ees.
Kas Jumal on tõesti öelnud, et …? See on tänapäeval üks teoloogide lemmikküsimusi. «Arutame selle asja üle!» Ei tohiks aga unustada, et vana madu, kes seda esimesena küsis, «oli kavalam kõigist loomadest väljal, kelle Issand Jumal oli teinud». Kui temaga väitlema hakata, siis teeb ta varsti selgeks, et tegelikult on kõik hoopis vastupidi, kui ütles Jumal. Ta eksitab ära ka teoloogi mõistuse, kui see ei toetu endast suuremale ja kindlale alusele.
Kui kiusaja tuli Jeesuse juurde oma näiliselt heade ettepanekutega (mis pattu olnuks näiteks kiirkorras leiva valmistamises? Jeesus teatavasti isegi tegi seda hiljem!), siis oli vastus lühike, aga tõhus: «Kirjutatud on …» Ta ei hakanud üldse arutlema selle üle, kas midagi ütles tõesti Mooses, või lihtsalt «Te olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud».
Kui selline vastus kõlbas meie Õpetajale, kas ei peaks see siis kõlbama ka järgijatele, eriti neile, kes seatud teisi õpetama? Seda enam, kui on antud ametivanne, mille kohaselt ongi õpetuslikuks aluseks see, mis on kirjutatud VTs ja UTs ning muudes nendest tuletatud dokumentides.
Aare Kimmel

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)