Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Patrik Göransson elab rõõmuga Eestis

18.02.2015 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Pastor Patrik Göransson räägib, et Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus toimuvad jumalateenistused neljas keeles: eesti, rootsi, soome ja saksa keeles. 2 x Liina Raudvassar

Eestil läheb riigina hästi siis, kui ta iseendaks jäädes on avatud nii itta kui läände, arvab Tallinna Rootsi-Mihkli koguduse õpetaja, kes eestirootslaste vaimulikuna on Eestis leidnud endale teise kodumaa.

Avades rasket õueväravat, mis tulija Rüütli tänavalt Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku õuealale juhatab, arvestan lühikesepoolse intervjuuga. Oleme Patrik Göranssoniga kokku leppinud, et peatume märksõnadel, mis haakuvad läheneva Eesti iseseisvuspäevaga. Vabadus, iseolemine, vastutus, omariiklus, julgeolek, emakeel, olen reastanud mõisted plaanitavaks jutuajamiseks.

Omaks võetud
Kiriku lävepakust üle astudes ei näinud ette, et kavandatud tunnist kasvab kolm, et lisaks intervjuule saan osa pööningust keldrini hõlmavast ekskursioonist ja et küsimus-vastus-intervjuu areneb sundimatuks vestluseks kõigest, mis meelelt keelele jõuab. Kes Patrik Göranssoni lähemalt tunnevad, küllap mõistavad, et teisiti poleks saanudki minna. Sedavõrd külalislahke, vahetu suhtleja ning muhe jutuvestja on vaimulik, kes Eestis ja EELKs aastakümnetega sedavõrd omaks võetud, et Eesti kolleegid valisid ta aasta vaimulikuks 2007.
Kui käärkambri eestuppa jõuan, on õpetaja hõivatud rootsikeelse telefonikõnega. Laia žestiga viipab ta mind kaetud kohvilauda, mis on sätitud küdeva kamina paistele. «Küttepuid saame Vormsi saarelt,» teatab õpetaja eesti keelele üle minnes ja lisab tuleroaks paar halgu.
Luban silmadel liikuda mööda seinu katvaid fotosid, kus poseerimas Rootsi kuningakoja liikmed läbi sajandite. Valdavalt mustvalgete seas eristub värviline pilt, kus peal alles hiljuti Eestit külastanud kroonprintsess Victoria abikaasaga. Silman aknaorva sätitud kuningas Gustav II Adolfi büsti. «Rahvas vajab juhte, kes oleks lahingus esireas,» kiidab Patrik Göransson monarhi, kes teatavasti langes Kolmekümneaastase sõja Lützeni lahingus, kirjutades vahetult enne alla Tartu ülikooli asutamisürikule. Elujõuline rahvas väärtustab oma kangelasi, allasurutud rahvas aga rõhutab ohvreid, arvab Göransson.

Eestisse liitudevahelisel ajal
Soojendusküsimuseks palun meenutada esmakohtumist Eestiga. «Aastaarvuks pidi olema siis 1994 või 1995, kui pikemalt Eestis olin,» arvutab Göransson, lisades, et oli Maar­jamaale ka varem lühivisiite teinud, aga mitte kordagi okupatsiooni ajal. Kannakinnituseks kujunes Jõhvi kogudus, millel olid sõprussuhted Göranssoni kodukogudusega Rootsis.
«See oli põnev, lausa fantastiline aeg,» löövad vestluskaaslase silmad särama, meenutades aega, mida ta nimetab «liitudevaheliseks». Pärast Nõukogude Liitu ja enne Euroopa Liitu oli Eesti tema sõnul kõige iseseisvam. Vana kokkukukkumine sillutas tee uutele võimalustele: «Kõik oli võimalik ja inimestel olid suured lootused ning plaanid.»
Saan kuulda toonastest kohtumistest eestlastega, kes olid tagasi saanud esiisadelt riigistatud talud: «Elati väga kehvalt, aga vaimustuti saabunud vabadusest.» Aineline vaesus oli pöördvõrdeline vaimse rikkusega, mis lubas «mägesid liigutada». Pjedestaalile tõsteti üldriiklikud väärtused ning vähemtähtsad olid individualistlikud huvid. Mõndagi võtaks Göransson 1990ndate olust tänase päeva reaalsusse. Näiteks suhtumist tarbimisse.

Ostlen, järelikult olen
«See on hul-lu-meel-ne,» ringutab Göransson teatraalselt käsi inimeste tarbimisindu taunides. Miks osta midagi uut, kui sama otstarvet täitev vana veel kõlbab, on küsimus, mis Göranssoni pähe ei mahu. Praegune lääne kultuur on tema sõnul tarbimise kultuur. Parafraseerides antiigist pärit sententsi eksisteerimise ja mõtlemise seosest, peab ta kõigiti kohaseks uue ütlemise kasutusse võtmist: ostlen, järelikult olen olemas. Kui palju on võimalik tarbimist juurde keerata? «Võib-olla varsti on turul külmkapp koos sisuga, kaalutlusega, et tarbija ostab iga nädal uue,» pakub Göransson muheldes.
Suhtumise suhtuda tarbimisse kaalutletult sai Göransson kaasa vanematekodust. Mitte lasta kraanivett ilmaasjata joosta, mitte jätta elektrivalgust tarbetult põlema. Vaimulikul on hea meel, et üha enam noori näib olevat omaks võtnud tervest talupojamõistusest tuleneva eluviisi. «Ühiskond kipub minema pooleks, kus üks pool tarbib ennast surnuks ja teine pool näeb, et see ei vii taevariiki,» arvab ta.

Meelsus õpetab keele
Näide sellest, kui vaba on Patrik Göransson stampmõttekäikudest, saab ilmsiks, kui võtame kõneks keele ja meele. «Kuigi on arvatud, et keelsus annab meelsuse, on tegelikult hoopis vastupidi,» teatab ta, kinnitades, et kes armastab maad ja rahvast, tahab ka kohaliku keele ära õppida. Vaenuliku välisriigi agent võib küll vallata perfektselt asumaa keelt, aga see ei tähenda veel armastust kohalike vastu. Seega annab õige meelsus ka keeleoskuse. Vähemalt valmisoleku selleks.
Eestis paikseks jäädes pidas Göransson elementaarseks omandada kohalik keel. Alul Jõhvi inimestega saksa ja inglise keeles suheldes ruttas ta eesmärgi saavutamiseks eesti keele kursustele. Et aga kursuse sihtrühmaks olid venelased, siis omandas olulisema kaalu iseõppimine läbi pideva praktika kohalikega lävimisel. Tänu Virumaa demograafilisele eripärale omandas ta mõnesuguse oskuse ka vene keeles suhelda.
Göranssonile meenub siinkohal lõbus seik, mis on ilmekaks tõestuseks Jumala ettehooldusest. Külastanud pastor Patrik millalgi Piiterit, taskus Eestis vahetatud rublad. Bussijuht põlanud rahatähed liiga suurteks ning jätnud välismaalase piletita «jäneseks». Patrik ei võtnud olukorda mureks, saati oli vaja kindlaks kellaajaks metropolis sihtkohta jõuda. Vaimuliku kõrvale istus jutukas memmeke. «Jumal, miks sa teed nii minuga,» ahastanud Patrik, kes alanud keskustelu suutis omalt poolt vaid mõne venekeelse lausega rikastada.
Kui aga saatuse tahtel sisenes piletikontroll ning oli valmis pastorile trahvi tegema, kukkus lahke naine reisikaaslast kaitsma: tema tuleb välismaalt, armastab meie linna ja tahab õppida meie keelt – te ei saa temalt ometi raha nõuda. Ja pääseski meie kangelane Neevalinnas trahvist.

Rohkem sarnased kui erinevad
Esimese eestlasega tutvus Patrik Göransson aastaid enne Eestisse jõudmist. Esimeses klassis oli poiss, kellest teati, et ta on Estland’ist. Göransson ei mäleta üksikasju, kuidas klassivenna rahvus teatavaks tuli.
Eesti poiss rääkis veatult rootsi keelt, tundis kohalikke kombeid ning ei erinenud silmanähtavalt millegi poolest rootsi eakaaslastest. Nii nagu teisedki väliseestlased, kes pärast Eesti okupeerimist Rootsi põgenedes siia uue kodu rajasid. Sulanduti, rahvuslikku identiteeti sealjuures minetamata.
«Kui kõrvutada 90aastane eestlanna sama eaka rootsi memmega, ei ole suurt vahet,» arvab Göransson, lisades, et Eesti ja Rootsi puhul on ühist rohkem kui eristavat. Kultuuriline taust on suuresti kattuv. Eraldusjooneks nimetab ta aga Nõukogude okupatsiooni. Göransson meenutab siinse eluga kohanemisest soovitust, et kui ta millestki sügavalt häiritud on, tuleb jagada muret mõne vana koguduseliikmega.
See toiminud hästi, sest eakas vestluskaaslane suutnud noormehele rahu tagasi anda kinnitusega, et kõik, mis võõristav, pärineb nõukogude ajast ning on ka siinsetele vastuvõetamatu. «Kes võtab Jee­suse oma südamesse, on Jee­suse sarnane; kes võtab Lenini oma südamesse, on Lenini sarnane,» tegi Göransson siis asja endale selgeks.

Vabadus piirata vabadust
Piirideta vabadusse Patrik Göransson ei usu. Ta toob võrdluse liikluskorraldusest: kui kaotada kõik liiklusmärgid, kaasa arvatud kiirusepiirangud, oleks tulemiks paras kaos, mis ei rahuldaks kedagi. Niisama on vabadusega. Göransson jutustab, et sai kingituseks patriarh Kirilli mõtisklused, kus autor analüüsib Prantsuse revolutsioonist olulisi mõisteid.
Vabaduse kohta ütleb patriarh järgmist: kui minu vabadus on piiramatu, siis teiste vabadus on olematu. «Vabadus on nii suureks kasvanud, et on muutunud monstrumiks, mis sööb kõik ära,» on vaimulik nukker ja leiab, et kuna me ei ela üksikul saarel, peame oma vabadust siiski piirama.
Küllap on selle peale põhjust mõelda läheneval iseseisvuspäeval. Meenutades, millise hinnaga ja vaevaga Eestile vabadus saavutati. Ja kuidas seda vabadust hoida. Patrik Göransson ei pea palju nendest, kes oma lootused panevad üksnes väljastpoolt tulevale abile. Ise peab käed külge panema, midagi praktilist korda saatma.
Praegust sisejulgeolekut vaagides kiidab ta neid, kes on liitunud Kaitseliiduga. Kiitust jagub ka kaitseväe kaplanitele, kelle tööd kiriku sõnumi levitamisel Göransson imetleb.
Eesti ajaloost tunnustab ta hea sõnaga aga neid, kes Siberisse küüditatuna ei kaotanud optimismi. «Lootuse kaotanud murdusid esimesel aastal,» teab ta rääkida, lisades, et pole kohanud elujaatavamaid ning rõõmsamaid inimesi nendest, kes raske tee külmale maale on üle elanud.
Liina Raudvassar

Patrik Göransson
Sündinud Rootsis Uddevallas 1967
1989–1994 õppis Göteborgi ülikoolis teoloogiat
1995–1996 läbis Uppsala pastoraalseminari
1996 ordineeriti õpetajaks
1996–1998 Jõhvis abiõpetaja
1998–2000 Rootsis Göteborgi Pauluse koguduse abiõpetaja
Alates 2000 Tallinna Rootsi-Mihkli koguduse õpetaja
2007–2011 Tallinna praostkonna abipraost
2007 EELK aasta vaimulik
2013 võttis vastu Rootsi kuningalt Carl XVI Gustafilt Kuninga medali

Pildigalerii:

Kiriku keldrikorrusele seatud muuseumis näitab õpetaja Göransson eestirootslastele kuulunud esemeid.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)