Esileht » Arvamused » Kolumn »

Patriarhi külaskäik

19.06.2013 | | Rubriik: Kolumn

Möödunud nädal on meie õigeusklikele õdedele-vendadele Eestis ilmselt olnud kui jõulud jaanipäeval. Jõuluvana moodi patriarh Kirill (või Kirillus, nagu mõned soovitavad kirjutada) tõesti välja näeb – kenad punased põsed ja naerused silmad.
Välimuse järgi ei lubata siiski inimese üle otsustada, kuigi kõik, mis Kirillist kirjutatakse, ei tarvitse kah tõsi olla – näiteks et ajas üheksakümnendatel kirikule sigarettide ja alkoholiga kaubitsedes korraliku varanduse kokku, armastab kalleid kelli ja autosid, ja mis kõik veel.
Putini režiimi innukaks toetajaks tuleb teda siiski pidada ja muuhulgas selle tõttu on õigeusu kirik Venemaal jällegi omandanud poliitilise mõjujõu. Kirik olla ainus valitsusväline organisatsioon, millega Venemaal tuleb arvestada. Mõneti on see loomulik, tegemist on ikkagi maailma ühe suurima kiriku ja selle peaga. Kui mõtlema hakata, võib Kirilli pidada lausa kolmandaks meheks paavsti ja dalai-laama järel.
Jaanus Piirsalu kirjutab Ekspressis: «Tänavu sügisel 67aastaseks saav Kirill meenutab oma tegevuselt rohkem suurkorporatsiooni juhtivat efektiivset mänedžeri kui usuorganisatsiooni mediteerivat juhti. Ainuüksi Venemaal ligi sadat miljonit usklikku ühendaval Vene Õigeusu Kirikul pole ammu olnud sellist kindlakäelist ja mõjukat, aga ka nii skandaalset liidrit.»
Paratamatult kerkib mõttesse analoogia Kirilli kuulsa nimekaimu, viienda sajandi Alexandria patriarhi Kyrillosega. Mees, keda ikka austatud kompromissitu õige usu eest võitlejana, kuigi mõni tänapäeva kirikuloolane ütleb, et parem oleks, kui me temast nõnda palju ei teaks – just tema kalduvuse tõttu teha riigivõimuga kompromisse, et leida tuge vastaste kõrvaldamiseks. Mis tõi Kyrillosele juba eluajal palju kriitikuid ka nende seas, kes muidu tema vaateid jagasid.
Kirillil on kuuldavasti Venemaal ja tema enda juhitud kirikus samuti palju kriitikuid. Kõigile ilmikutele ei meeldi patriarhi kantseleist tulnud riietussoovitused õigeusklikele ning mungad ei kavatsegi järgida interneti kasutamise keeldu.
Mõistagi meenutatakse ka Pussy Rioti kaasust, sest vaata asja, kuidas tahad, mõned (õigeusklikud?) noored naised on vangis muuhulgas seepärast, et soovitasid Kirillil uskuda mitte Putinit, vaid Jumalat. Ühesõnaga soovitakse, et patriarh austaks sõnavabadust ja inimõigusi. Selles osas on aga kirikupeal selgelt oma arusaam, nagu ka Venemaa poliitilistel liidritel.
Lauri Mälksoo on Sirbis analüüsinud patriarhi kõnede ja intervjuude kogumikku (Vabadus ja vastutus. Harmoonia otsinguil. Inimõigused ja isiksuse väärikus. E. k 2012) ja teeb kokkuvõtte: «Inimõiguste tänapäevaste väär­arengute osas peab Kirill kurja juureks protestante ja juute, kes, mõjutatuna reformatsiooni paganlikest ideedest, on lasknud inimõiguste diskursusel minna ilmalikkuse patust teed …»
Kevadel küsis üks õigusharidusega koguduseliige piiblitunnis, miks pühakirjas pole ometi asjad selgelt välja öeldud. Milleks see luuleline udutamine? See meenus mulle, kui kahe nädala eest toimunud heliloojate festivalil muusikateadlane Toomas Siitan Tartu Jaani kirikus Arvo Pärti usutles. Üsna tunnuslikult vastas helilooja iga vähegi intiimsema pärimise peale tema loomingu kohta ikka: ma ei tea; ma ei saa küsimusest aru. Ehk minu tõlgenduses: kuidas seda, mis kõige võimalikuma poeetilise lihtsusega kirja pandud, veelgi lihtsamaks seletada?
Piibli lihtsamaks seletamise katsetest on ajaloos üksnes tüli tõusnud ja seepärast reserveerivad ülempreestrid ning patriarhid selle õiguse tavaliselt endale. Välja võib kukkuda midagi sarnast, nagu Pentti Saarikoski teises seoses kirjutab: «Platonil oli õigus, kui ta luuletajad oma ideaalriigist välja jättis. Ideaalses riigis ei saa olla inimesi, kes näevad asju uut moodi. Ideaalne riik on suletud, hästitoimiv süsteem, väikese poisi liivakastiunistuse täideviimine, maailm, kus kõik teed on seesama tee.»
Üks ütles kunagi: mina olen tee ja tõde ja elu, aga jättis selle lihtsaks seletamata ja kippus kah liiga otseste küsimiste peale vaikima. Nii me ei teagi vist, kas igaüks peab ise selle tee leidma või vajame ka juhendajaid, ülempreestreid ja patriarhe.

Petti,Urmas

 

 

 

 
Urmas Petti,
Eesti Kiriku kolumnist

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)