Esileht » Uudis » Uudised »

Pasunakoori traditsioon pole siiski kadumas

22.11.2017 | | Rubriik: Uudised

Ühispilt pidupäevast: koos kõik orkestrid ja noored, ka kogudused õpetaja Jüri Vallsalu. Elari Lend

Hageri pasunakoor tähistas kirikus koos teiste pasunakooridega 70. aastapäeva.

Pasunakoori muusika ja pasunakooride traditsioon, mis veel viiskümmend aastat tagasi oli meie kirikutes üsna tavapärane nähtus ning kuulus igati koguduste juurde, on tasapisi olnud hääbumas, et mitte öelda varjusurmas. Seda enam on põhjust tänulik olla ja rõõmustada, et meil on kirikus mõned lipulaevad, mis madalseise trotsides ikka vastu peavad ja nüüd võiks öelda isegi, et uuele elule ärkavad.
Hageri pasunakoor, mis on kogu oma eksisteerimisaja vältel olnud keerulistes olukordades – kord pole pille, kord pole dirigenti, kord pole ehk õigeid noote, siis võtab valitsev riigivõim pillid ära, siis jälle on pillid, aga need pole kasutuskõlblikud jne –, on kõigele vaatamata vastu pidanud ning võis meid 5. novembril Hageri kirikus rõõmustada koos kahe parima sõpruspasunakooriga Koselt ja Raplast.
On sõnul kirjeldamatu, mis toimus 5. novembri pühapäeval Hageris. Tänapäeva muutuvas maailmas püüab igaüks millegi uue ja huvitavaga välja tulla. Nii ka Hageri suhteliselt vana pasunakoor. Võiks öelda, et nii nooruslikult pole neid ammu mängimas kuulnud. Kaasatud olid Eesti Filharmoonia esitenor Raul Mikson ja väiksed löökpillimängijad. Rääkimata sellest, et pasunakoori mängijad mitte lihtsalt ei mängi, vaid ka laulavad!
Jumalateenistusel teeniti sõna otseses mõttes kaasa. Ega orelile seekord väga sõna antudki. Kuulsin pärast, kuidas organist „kurtis“, et pole ammu kirikus nii palju külmetanud, sest polnud suurt midagi teha. Aga see oli pigem positiivses võtmes öeldud, sest kui tihti sa ikka kuuled korraga 30 pasunamängijat koraale saatmas.
Väga vahvalt oli jaotatud salmid eri koosseisude vahel ära – kord mängis trio, siis ansambel, siis kõik koos, siis Rapla koor, siis jälle Kose jne. Need, kes parajasti pilli suul ei hoidnud, laulsid koraale kaasa. Võimas! Just nii peaks seda nimetama, sest see oli tõesti meeliülendav ja südantsoojendav.
Joel Ots oma oskuste, teadmiste ja professionaalsusega on teinud Hageri pasunakoorist suurepärase koosseisu. Tema oskus valida repertuaari, panna mängima erineva taseme ja oskusega pillimehi just talle sobivat partiid on imekspandav. Seda kõike jõuab Joel teha oma mitmete töökohtade kõrvalt ja elades oma perega suisa 80 km kaugusel Hagerist.
Igapäevast leiba teenib Joel rahvusooperis Estonia metsa­sarvemängijana ning kaitseväe orkestris. Lisaks on ta muusikakoolis puhkpilliõpetaja. Nii pole ka ime, et Hageri pasunakooris on järjest rohkem näha noori mängijaid, kes õpivad Kohila koolituskeskuses puhkpilli Aigar Kostabi käe all. Tema poisid Hageri koguduse pasunakoori mängima suunaski.
Võib öelda, et pühapäeval tekkis Hageris tunne, et pasunakoori traditsioon pole siiski kadumas, vaid hoopis kasvamas meie kirikus. See on puhas rõõm. Nii kaua, kuni meil on tegutsemas suurepärased dirigendid ja puhkpilliõpetajad Meelika Mikson, Joel Ots, Aigar Kostabi ja Kahro Kivilo, on kõik hästi.
Sigrid Põld

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)