Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Pastoraaditurismi eeliseks on piibellik külalislahkus

23.03.2005 | | Rubriik: Kirikuelu

Enamik Eesti kogudusi peab otsima stabiilseks majanduslikuks toimetulekuks senistele sissetulekutele lisaks alternatiivseid võimalusi. Millise majandamisviisi oma sissetulekute suurendamiseks kogudus valib, sõltub tema eripärast, mille all tuleb mõelda koguduse asukohta Eestis, liikmete arvu, paikkonna traditsioone ning kombeid.
Suure tõenäosusega sõltub enamiku koguduste majanduslik toimetulek paljuski koguduse varanduslikust seisust. Paljudele kogudustele on tagastatud endiseid kirikumõisaid, õpetaja-, leeri- ja köstrimaju. Mitmel pool on saadud tagasi ka kümneid hektareid metsa- ja põllumaad.
Erinevaid võimalusi
Kogu selle tagastatud vara juures tekib küsimus, mida sellega peale hakata, või pigem, kuidas sellega midagi peale hakata? Mõni kogudus on lisasissetulekuid juba aastaid teeninud kasutatud rõivaste müügiga, teisal ei võtaks piirkonna elanikud seda omaks või mõistaks lausa hukka. Samuti on mitme teisegi tegevusalaga.
Kuskil peetakse kogudusemajas edukalt kohvikut, teisal aga otsustab koguduse juhtorgan, et kohvik on sobimatu, sest kõrts ja kirik ei mahu ühe katuse alla. On kogudusi, kus peetakse edukalt vanadekodu või teenitakse oluline osa oma sissetulekust turistidevoolult.
Juba praegu on mitu kogudust asunud kasutama oma hooneid majutusteenuse pakkumiseks. Palverändurite teenindamine, neile toidu ja peavarju pakkumine on aastasadu olnud kiriku üks töövaldkondi. Esimesed võõrastemajad asusid kloostrite juures ja esimesed turistid olid kaupmehed ja palverändurid.
Tunda seadusandlust
Pisut enam kui aasta tagasi saatis kirikuvalitsuse haldustalitus küsitluse kõigisse EELK kogudustesse, et uurida, millised võiks olla huvid ja võimalused arendada pastoraaditurismi erinevates kogudustes. Küsitluse kokkuvõte näitab, et enamus küsitlusele vastanutest pidas külaliste majutamise ja võõrustamise teenuse väljaarendamist oma koguduses potentsiaalseks. Enamasti oli vaid üks probleem: vahendite nappus.
Need, kes asuvad aga tõsisemalt kaaluma seda, kas ehitada pastoraadis või mõnes muus sobivas hoones välja külaliste majutamiseks vastavad ruumid, peavad enne uurima seadusandlust ja erinevate ametkondade poolt majutusasutusele kehtestatud nõudeid. Lihtsaim võimalus on koguduse hoones vabad ruumid lihtsalt vastavalt sisustada ja külalisi seal majutada, kuid siin tuleb arvestada mitme tõsiasjaga.
Kui kogudus reklaamib avalikult, kas või tänavaäärse teeviidaga, oma külalistetube ja võtab seal ööbijatelt majutusteenuse eest raha, siis ei tohi seda teha ilma vastava atestatsiooni ja litsentsita. Litsentseeritud majutusasutusi on erineva taseme ja erinevate nõuetega. Lihtsamad nõuded on laagrimajutusele, kodumajutusele ja hostelile.
Keerulisemad nõuded esitatakse külalistemajale, motellile ja hotellile. Ametlikus majutusasutuses on kindlaks määratud voodikohtade arvu ja tubade ruutmeetrite suhe; wc ja pesemisruumide arv voodikoha kohta, tekkide, patjade, linade ja rätikute arv ja mõõdud jne.
Uurida tasuvust
Enamasti ei vasta koguduste pakutavad ruumid kohe esitatud nõuetele, selleks tuleb vahel investeerida suuri summasid. Siinjuures tuleb aga küsida, kas investeeritud summad tasuvad ennast ära. Milline saab olema külastajate hulk, teenuse kvaliteet võrreldes teiste samalaadsete asutustega samas piirkonnas ja hind?
Kvaliteetse teenuseni tänapäevases mõttes, kus ööbijale tagatakse wc ja dušš toas, päevane toateenindus ja linadevahetus, 24 h valve, hommikusöök, interneti ja televiisori olemasolu jne, jõuavad vähesed kogudused. Lähedale sellele on jõudnud Pärnu Eliisabeti koguduse hostel Lõuna. Tegemist on aga suvituspealinnas Pärnus toimiva asutusega.
Teised samalaadsed majutusasutused (nt Orissaare Püharisti külalistemaja või Pärnu-Jaagupi hostel) asuvad teistsuguses turusituatsioonis ja sõltuvad isiklikust lobitööst, reklaamist ja koostööst asutustega kohalikul tasandil. Küllap on majutusega tegelevaid kogudusi Eestis veel mitu, kuid arvestama peab sellega, et ilma litsentsi olemasoluta ei saa kaua enam avalikult oma teenust müüa.
Koguduse oma külaliste majutamine ja toitlustamine, nt kirikusiseste gruppide või sõpruskoguduse delegatsiooni vastuvõtmisel on loomulikult lubatud ka ilma igasuguse litsentsi ja ametliku tunnustusetagi. Kas see tagab pideva rahavoo, millele kogudus oma majandusliku tuleviku ehitada võib, on kaheldav.
Koostöö kohalike asutustega
Häid koostöövõimalusi pakuvad vahel ka kohalikud asutused: vallavalitsus soovib majutada oma väliskülalisi, kool sõpruskooli õpilasi või spordikeskus treeninglaagris osalejaid. Sellisel tasemel majutust võivad pakkuda paljud kogudused, pealegi aitab see kaasa koostööle teiste kohalike asutustega.
Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et pastoraaditurism omab suhteliselt laia potentsiaali, kuid siin peab valima kahe tee vahel: koguduse võõrastemaja kui ametlikult tunnustatud ja litsentsi omav eurosteriilne majutusettevõte või pastoraadis sisse seatud külalistetoad mõne kuni mõnekümne voodikohaga, kus palverändurlikud lihtsad võimalused on seotud eelkõige piibelliku külalislahkusega.
Parim lahendus oleks ilmselt olukord, kus euronõuded ei varjutaks südamlikku külalislahkust. Usun, kirikus osatakse neid asju tasakaalustatult omavahel põimida. Senised kogemused kinnitavad seda.
Kui on kogudusi, kellele pakuvad huvi ametlikud nõuded, mida majutusasutustele esitatakse või soovi tutvuda eelnimetatud küsitlusega, mille viis läbi konsistooriumi haldustalitus 2003. aastal, võib pöörduda artikli autori poole Kiriku Varahalduse e-posti aadressil varahaldus@eelk.ee või telefonil 627 7367.
Urmas Viilma

Veebruaris Tallinnas toimunud turismimess näitas suurepäraseid siseturismi võimalusi. Eestimaa näitusepinnale oli koondunud üle saja Eesti turismiga tegeleva ettevõtte, sealhulgas Saaremaa muuseum, kes oli messikülaliste tähelepanu võitmiseks kaasa toonud ühe muuseumieksponaadi, häbipaku koopia. Kuna taolise piinariista kasutamine lõpetati Eesti alal juba 18. sajandi lõpus, oldi julge seda messil proovima.
On teada, et Saaremaal Kaarma ja Karja kiriku panipaikades olid häbipakud veel XIX ja XX sajandi vahetusel alles hoitud. Kuressaare linnuses eksponeeritav Eestis tõenäoliselt ainus säilinud häbipakk on arvatavasti pärit Karja kirikust.
Häbipakud asetsesid tavaliselt kiriku eeskojas ning nuheldavaid inimesi suleti neisse pühapäeviti, aegsasti enne jumalateenistust. Nii langesid pakkudesse suletud süüdlased koguduseliikmete pilgete ja mõnitamise alla, vabanedes oma alandavast seisundis alles pärast jumalateenistuse lõppu.
Häbipakkudesse võis üheks või mitmeks pühapäevaks aheldatud saada ülesnäidatud leiguse eest kirikuskäimise suhtes, samuti vandumise ja nooremana kui 21 aasta vanusena suitsetamise eest.
Keda suvine reis Saaremaale viib, saab oma silmaga seda sajanditevanust imeriista näha.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)