Esileht » Arvamused » Arvamus »

Pastor ja arhitekt

24.08.2011 | | Rubriik: Arvamus, Ühiskond

Teoloogiadoktor Arne Hiob kirjutas Eesti Kirikus (15.06.2011) usuteaduse instituudi saatusest – pool sajandit nõukogude aega pidasime vastu, aga nüüd kaotatakse ära kristliku ja kirikliku kõrgema hariduse saamise võimalus. Kuidas edasi?
Kui kaovad koolid
Olen arhitekt ja lisan mõtteid oma kooli kohta.
Eesti kunstiakadeemia saatus on samalaadne: kõigepealt müüdi arhitektide õppehoone, siis peahoone pool krunti ning lõpuks lõhuti ka hoone maha. Nüüd on uue peahoone ehitaminegi kahtlane. 17. juuni hommikul kuulsin raadiost, et kunstiakadeemia võiks üldse ära kaotada ning üliõpilased ülikoolide vahel ära jaotada, aga andekamad saata välismaale õppima.
Kas tulevikus istuvad tulevane pastor ja arhitekt kõrvuti ühel ja samal loengul; mõlemad õpivad siis kiriku ja arhitektuuri ajalugu ning projektide koostamist ja inseneritarkusi ning ehitustööde juhtimist. Jah, pastori ja arhitekti tööpõld on tänapäeval lai – ehitust peavad tundma mõlemad.
Aga tuleme tagasi tõsisemate sündmuste juurde. Viljandi linnas kaob neli kooli – kolm gümnaasiumi muudetakse põhikooliks, Valuoja põhi­kool lõhutakse osaliselt maha ning selle asemele ehitatakse riigigümnaasium, mil­les on vähemalt kuus paralleelklassi. Kõik vastuväited on läinud kurtidele kõrvadele.
Tallinnas tehti esimese klassi õpilastele võimekuse katseid ning paljud lapsed kaotasid võimaluse asuda õppima oma kodutänava koolis.
Miks kirik vaikib, kui tehakse liiga kõige vähemale – lapsele? Kas tõesti arvame, et laste pisarad ja lesknaiste ohked ei jõua Jumala ette? Ja nüüd öeldakse pastoritele: milleks teile kool, kaotame ka selle ära. Kas nüüd mõistavad need, kes vaikisid, kui valus on oma kooli kadumine?
Eesti aeg südames
Kuidas nõukogude ajal ehitati uued koolid ja säilisid instituudid? Viljandi rajooni peaarhitektina asusin tööle kevadel 1966. Oma ameti tõttu puutusin pidevalt kokku juhtivate töötajatega, kes olid minust aastat 20–25 vanemad.
Enamuses olid nad pärit maalt, nende noorus jäi Eesti aega. Elu maal oli nende lapsepõlves olnud nagu talus ikka – lapsed hakkasid varakult tegema lihtsamaid töid, alustati karjapoisina, siis tulid juba raskemad talutööd.
Eesti ajal elas 67% rahvastikust maal ning talude arvuks hinnati ümmarguselt 140 000. Igas talus kasvatati üks poeg oma talu peremeheks. Kui jääda mõttesse, siis oli see suur arv noori, kellest loodeti, et nad oskavad ise tööd teha ja teiste tööd juhtida. Aga kõige tähtsam oli õpetada poega vastutama talu varade eest. Keegi ei soovinud, et esivanematelt päritud talu läheks haamri alla.
Tütreid kasvatati taluperenaisteks ja noomiti laiska. Öeldi, et ühel päeval on tal oma talu ja kogu küla vaatab, kui hoolas ta on. Eestis olid koolid ja kursused, kus anti noortele naistele teadmisi talutööst ja kodumajandusest. Neid koole nimetati rahva seas pruutide koolideks. Neiud tahtsid olla tublid. Noored põllumehed võisid saada haridust põllutöökoolist kuni ülikoolini. Aga elu läks teisiti.
Algas sõda ja noori mehi mobiliseeriti kas Vene või Saksa sõjaväkke. Vaatamata kõigile kaotustele säilitasime paljus Eesti aja tavad ja uhkuse selle aja üle. Nii hoidsid alles meelekindluse ka meie juhtivad töötajad, kes olid sündinud Eestis.
Vastus eespool sõnastatud küsimusele on lihtne: südames elati Eesti aja mälestustes ja võeti eeskuju sellest ajast. Sotsialism oli teooria, aga Eesti aeg oli nende noore aja reaalsus. Taskus võis olla parteipilet, aga kodus lauasahtlis oli neil ristimis- ja leeritunnistus.
Kristlik haridus päästab
Nad olid hariduse saanud Eesti ajal, kui nädal koolis algas ühise palvusega ja tunniplaanis oli usuõpetus. Kirikus käimine oli tavaks. Kiriklikud laulatused ja laste ristimine ning leerid ja matused olid tolle aja elu lahutamatu osa. Nii oli olnud nende nooruses. Aga nüüd elas see kaunis aeg ainult mälestustes. Nendel edumeelsetel meestel ja naistel oli midagi ühist. Võib lihtsalt öelda: nad olid sünnilt kristlased.
Meie iseseisvuse taastamine oli Jumala nähtav ime. Keegi ei osanud välja mõelda, kuidas võib maailma vägev tuumariik hääletult kokku variseda. Samas peame kahetsusega ütlema, et oma iseseisvuse 20 aasta jooksul pole me suutnud taastada eestiaegset kristlikku haridust, et nädal algaks palvusega ja koolis oleks usuõpetus.
Nüüd, kui ateistliku hariduse kibedad viljad on näha ja tunda, peame rahva päästmiseks taastama Eesti esimese iseseisvusaja kristliku hariduse. Jumal andku juhtivatele vaimulikele jõudu pöörduda valitsuse poole, et asutada kristlikud gümnaasiumid, alustades ühe kooliga ja minnes edasi samm-sammult, koolist kooli. Siis märkab kiriku edasiviivat osa ka rahvas ja tuleb kirikusse.
Palume, et Jumal annaks jõudu kasvatada uus kristlaste põlvkond. Küll siis kaovad paljud mured iseenesest.
Ülo Stöör,
Viljandi Jaani koguduse liige

Kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja! (Jh 12:24)