Esileht » Arvamused » Artikkel »

PASSIO MOLLERI: Georg Mülleri «Jutluseraamatu» ilmumise puhul

18.06.2008 | | Rubriik: Artikkel

Georg Müller on Eesti kiriku- ja kultuuriloos üks neid inimesi või pigem nimesid, kellele on küll alati reserveeritud koht kõikvõimalikes kronoloogiates, aga kes sellest hoolimata on jäänud müütiliseks. Taolises suletud seisundis on põhimõtteliselt kõik mäletamisväärsed isiksused, kelle teosed ei ole laiemale auditooriumile mingil põhjusel hõlpsalt ligipääsetavad.
Ent piisab ühestainsast meisterlikult tehtud allikapublikatsioonist ja avaneb terve maailm, mis osutub mõjuvaks, kõnekaks, aktuaalseks. Tühi fakt või nimi saab mõtestatud sisu. Järsku saab selgeks, kui väga on tegelikult just taolist väljaannet vaja olnud.
Meie kultuurikalendrid fikseerivad küll, et Tallinna Püha Vaimu kiriku abijutlustaja Georg Mülleri surmast möödub tänavu 10. juulil 400 aastat ja et tema 39 eestikeelse jutluse käsikiri aastatest 1600−1606 on esimene suur eesti keele mälestis, kuid oma tegeliku sisu saavad need faktid alles nüüd, tänu Mülleri jutluste uuele ja väga impressiivsele väljaandele kirjastuse Ilmamaa sarjas «Eesti mõttelugu», mis jõudis raamatupoodidesse aprillis.
Raamatu on ette valmistanud meie vanema kirjakeele parimad tundjad parimal võimalikul moel ning köide sisaldab just seda, mida – «nagu nüüd on selgunud» – on kõige rohkem vaja olnud: lisaks jutluste originaali transliteratsioonile rööptõlke tänapäeva eesti keelde.
Lisaks leiab lugeja haarava, mõtte- ja faktitiheda sissejuhatuse Huno Rätsepalt ning Mülleri jutluste esimese väljaandja Villem Reimani saksakeelse eessõna (1891) tõlke, mille puhul võib kasutada samu epiteete. Uus elu, mis nende kaante vahel Mülleri jutlustele antakse, on tõesti parim viis teda mälestada.
Müütiline Müller
Mülleri jutlused jõudsid esimest korda trükki juba 1891. a Villem Reimani väljaantuna Õpetatud Eesti Seltsi toimetiste sarjas. Tohutu on see töö, mis noor Kolga-Jaani õpetaja, alles 30aastane Reiman tekstikorpuse korrastamiseks tegi. Ent Mülleri ortograafia ja keel jäid ka selles transliteratsioonis ikka sedavõrd raskesti mõistetavaks, et selle dešifreerimist tuli uurijail alustada sõna- või isegi tähetasandilt.
On paratamatu, et Müller libises üsna märkamatult seetõttu filoloogia uurimisobjektiks ning teoloogide hariduslik ettevalmistus ehk siis selle teatav puudulikkus ei võimaldanud neil üle 50 aasta – kuni Uku Masinguni – õieti midagi Mülleri teoloogilise profiili kohta ütelda. 
Filoloogiline töö Mülleri sõnavara uurimisel on seejuures olnud sedavõrd visa ja süstemaatiline, et sellest on kujunenud üks väheseid valdkondi, mille põhjal eestlasi üldse kultuurrahvaks saab pidada – s.t et mingi teadusteemaga on püsivalt ja kõrgel akadeemilisel tasemel ühes ja samas institutsioonis tegeldud järjest vähemalt sajand, kolm põlvkonda.
Lisaks üksikuurimustele koostati Tartu ülikoolis 1930. aastail Andrus Saareste eestvõtmisel esimene Mülleri sõnavara kogu, kuid see hävis 1965. a ülikooli peahoone põlengus. Pärast seda koostati uus ja põhjalikum kartoteek ning lõpuks aastal 2000, pisut enam kui sajand pärast Reimani väljaannet, juba ilmuski TÜ vana kirjakeele uurimisrühma väljaandel «Georg Mülleri jutluste sõnastik» (519 lk), unikaalne läbilõige ühe XVII sajandi inimese eesti keelest. Nüüdne jutluste tõlke ilmumine on pika protsessi loogiline jätk. 
Kui aegadest ja oludest hoolimata mitu inimest üha töötab mingi teema kallal, ükskõik mis riigikord akna taga parasjagu on, ühed kaovad, teised liituvad, ning aja möödumist näitab üksnes sedelite hulk, paberi kvaliteet, tehniline stiil, siis omandab see paratamatult müütilise nimbuse.
Kui lisanduvad veel uurimused, mis samuti sellest esimesest tasandist, sõna- ja nimetasandi juurest kaugemale ei lähe, teevad sisselõikeid ja kujundavad üldistusi üksnes sellelt, siis tekib koos üldistusega – nagu teaduse puhul ikka – ka teatud moonutus, liialdatus, ning see müütilisus, mis peaks hajuma, pigem süveneb – juhul kui lugeja ei tunne uuritavat korpust tervikuna. 
Sajandipikkune uurimistöö ja teatmeteoste artiklid, mis teatud jooni alati võimendavad, on kujundanud Müllerist näiteks hea piiblitundja ja tähelepandava lugemusega erudeeritud jutlustaja, kellest jäi maha märkimisväärselt suur raamatukogu; kes tõenäoliselt esimesena kõneles eesti keeles Homerosest, Sophoklesest, Aristotelesest jt antiikkirjanikest ja -mõtlejatest; kes tsiteeris esmakordselt eesti keeles Pindarost, et inimese elu on üksnes varju unenägu; kes põhjaliku jutlustajana ei kasutanud oma jutluste ettevalmistamisel ühtainust homileetika käsiraamatut, vaid tsiteerib mitmeid; kes esimest korda kõneleb maakeeles Augustinusest, Cyprianusest, Clairvaux’ Bernardist; kes küllap ise eestlane oligi, enamgi veel – eestlasest prohvet eestlastele, kes oli oma missioonist teadlik, jne.
Müllerist on loodud üks kütkestavamaid hämarusi Eesti vaimuloos, mis on piisavalt monumentaalne ja tume, et saada isegi luulekogu pealkirjaks (Aleksander Mülleri «Mülleri jutlused», 2006).
Modernne Müller
Uus väljaanne, milles jutluste tõlge tänapäeva keelde on täiesti omaette saavutus ka teaduslikus perspektiivis, ei tühista seni loodud pildis midagi, ent näitab suurepäraselt, kui erinev on sõnatasandi-versioon tervikkorpuse mõttekoest ja milleks üldse on tingimata vaja allikaid avaldada – miks ei saa teaduskirjandust lugeda, ilma et allikas oleks kõrval. Allikas alles annab mõtte kõigele, mis seni on tehtud – uus köide annab mõtte senistele Mülleri-uuringutele.
Lugeja ees rullub lahti eelkõige ühe diakoni kannatuslugu, passio, täis tagakiusamisi ja kohutavat valu sõjast ja katkust vaevatud Tallinnas (näiteks ainuüksi juulis 1603 oli Mülleril 415 matust). Köide jaguneb meeleolult täiesti selgelt kolmeks: kibedus (kuni maini 1605); peripeetia, selginenud inimelu tühisuse taju (23. ja 24. jutlus mais-juunis 1605); tuim kohusetäitmine ja hääbumine (kuni lõpuni).
I osa jutlused, milles seletatakse kirikulaule katekismuse järgi, on kohati talumatud lugeda, sest mõttelist liikumist ei toimu, üksnes korratakse, korratakse ja veel kord korratakse katekismust, ühtepidi ja teistpidi, tegelikult midagi selgitamata, kohati psühhootiliselt, isegi hirmuäratavalt, sundides küsima, milline oli Müller eelnevalt kooliõpetajana, kui ta töötas Tallinnas ja Rakveres.
Pidevalt tekib ka küsimus, mida pidi Mülleri kuulaja üldse «jumalasõna» all mõtlema, kui Piiblit polnud võtta ja kui midagi tegelikult ei selgitata. «Kõhnret», täiesti selgelt isikustatud vastaline, joonistub «jumalasõnast» isegi selgemalt välja. I osas valitseb Vana Testament ning ränk masendus. Isegi kui Uuest Testamendist mõnda tsitaati kasutatakse, ei pääse see mõjule ja on pigem veider.
Peripeetia, pärast pikka haigust peetud kaks jutlust 1605. a kevadsuvel, on aga mõtetelt ootamatult sügavad, vastamisi antiikmõtlejate ja kirikuisadega. Mülleril oleks justkui tõesti olnud aega veidigi lugeda ja reflekteerida. See õnnis avardumine ja vabam hingus aga lihtsalt kaob III osa jutlusetsüklis «Vagade ristist ja piinadest» ning on loomulik, et jutlused jäävadki pooleli.
Mülleri jutlused on talumatud, ent ometi mõjuvad. Neis on mingi kummaline modernsus, sest eklektika ja originaalsus on niivõrd põimunud. Sama hoolimatult, nagu ta eirab oma kaasaja retoorikareegleid (ehkki viitab, kuidas nõutakse), mõjub ta tänapäeva homileetika reeglite suhtes ja teeb need seeläbi tähelepanuväärselt küsitavaks.
Kuigi inimliku olemise detaile tema jutlustes peaaegu pole, on need määratud inimlikust mõõtmest – nende kese on inimene, kes jäi alla oludele, millest polekski saanud üle olla. Nagu igas jutlustajas igal ajal ilmneb neis inimliku kõnesuutlikkuse suurus ja viletsus ühekorraga. Huvitavamat algust Eesti homileetika ajaloole oleks raske tahta ja nüüd on selle uurimist lõpuks võimalik alustada.

Marju Lepajõe,
TÜ teadur

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)