Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Pärnu koguduse 12 õpetajat ja Pätsi käepigistus

26.08.2020 | | Rubriik: Persoon kaasajast
Pärnu Eliisabeti koguduse 95aastane liige Koidula Tamm kannab endas suurt osa meie rahva ajaloost. Kätlin Liimets.

Käokell tiksub külalislahkelt, aga aeg oleks justkui seisma jäänud. Istun südasuvises juulirahus Pärnu Eliisabeti koguduse liikme Koidula Tammega (95) tema õdusas kodus Pärnu Ülejõel, kus ta ka kõrvaltoas sündinud on. Laual on pitslina ja vaasis floksid, riiulil sinimustvalge küünal ja Kalevipoja kuju küljes kaks Vabadussõja ordenit: üks kuulus Koidula isale, teine abikaasale.

Tervis kui Jumala and

Üksi elava ja oma igapäevase eluga suuresti (vahel on abiks naabrimees Erkki) ise toime tuleva vanaproua sirgeselgsus, elujõud ja särtsakas meelelaad panevad endalgi silmad särama. Küsimusele tervise kohta saan vastuseks, et olnud küll kahenädalaselt suremas ja seetõttu ka kiiresti ristiti õpetaja Johannes Hasselblatti poolt, aga praegu valutavad vaid käsi ja jalg aeg-ajalt.

Lõunauinaku teeb üksnes siis, kui seljataga mõni suurem töö, näiteks kaevamine või vaipade kloppimine. „Tervis on Jumala and,“ ütleb ta teemat kokku võttes ja lisab, et eriliselt pole ta selle nimel pingutanud ega sporti teinud, palju tööd küll: „Ka kaevamine pole ju midagi, nii hea kobe muld.“

Koidula jutustatu toob kujutlusse kolmekümnendad aastad, Konstantin Pätsi ja õpetaja Tõnu Taremaa käepigistuse, juuniküüditamise öise ärevuse, sõjaeelse Pärnu koos nahksillaga, paadisõidul noored kevadöös ja aastakümnete pikkuse kiindumuse kodukogudusse. „Nikolai kirik oli avaram ja suurem, kuidagi peenem ja uhkem, aga meie Eliisabeti kirik armas ja kodune, seal oli ja on teine tunne,“ heidab võõrustaja pilgu aega, mil Pärnus oli veel kaks luteri kirikut.

Presidendi tervitus

Ehkki Koidula pärast ema Marta surma (1928) koos isa ja kasuemaga Mõisakülas ning Türil elas, oli side Pärnuga läbi vanavanemate tihe ja sai taas kodulinnaks gümnaasiumis õppides.

Esimest korda viis nelja-aastase Koidula just vanaema kirikusse, õpetades, et tuleb rääkida sosinal. Istuti koori peal, kus esimene pink oli nende lemmikpaik: „Vanaema ei osanud öelda, et lähme empoorile. Muusikaõpetaja mainis, et see on empoor ja sellest ajast jäi meelde. Mina seisin pingil. Jutlus oli lapsele igav, aga meeldis vaadata, kuidas küünlad põlesid ja õpetaja liikus ning luges. Vanaema käis üle pühapäeva ja pühadel kirikus, vanaisa ka vahel.“

Ka kodus võttis vanaema aeg-ajalt õhtuti ühe raamatu, Piibel see ei olnud, ja luges kõva häälega usuasjadest ette ning laulis kõlava häälega kirikulaule. „Õpetati, et teiste vastu tuleb olla austav, tööd, mida alustad, alati lõpetada. Kõige toredam oli, et igal õhtul, kui läksime magama, lugesime koos meie­isapalvet,“ meenutab Koidula, näidates 1917. aastal välja antud lauluraamatut.

Sõjaeelse aja idealiseerimiseks on minu vestluspartneri sõnul põhjust. Eriliselt toob ta esile, et ei mäleta, et inimestes oleks nii palju kiusu ja kurjust olnud. Helge naeratus terendab palgeil, kui meenub kodutütreks olemine: „Käisin 1938. aastal Paides üle-eestilisel kodutütarde kokkutulekul ja sinna tuli ka president Päts. Ma mitte üksnes ei näinud teda, vaid ta andis mulle lausa tervituseks käe, lihtsalt valis minu paljude laste seast. Ütles, et olge tublid ja tore, et siin olete. Meeldivalt rääkis.“

Kaks tütarlast põõsas

Mälu, mis nii kaugele ulatub, teeb tänulikuks ja tähelepanelikuks. Saan osa 15aastase tütarlapse kogemustest 1940. aasta 17. juuni esimestel tundidel:

„Oli Vuurmanni Juhani leeripidu. Õhtul võtsime vallikraavi juurest kaks paati ja sõitsime Kirbu jõele, laulsime ja rääkisime ilusaid juttusid … nii ilus oli!“ jutustab ta vaimustusega hääles, jätkates vaiksemal toonil: „Pärast südaööd kõndisime sõbrannaga Vana-Saugast koju. Tallinna maanteel Palvemaja pargi ehk praeguse Ülejõe põhikooli juures hakkasid vastu sõitma imelikud autod, mõlemal poritiival sõdur automaadiga … See oli niivõrd kohutav. Mõtlesime, et miks nad nii laskevalmis on … koledad täitornidega mütsid peas, vorm selline hale rohekas, jalas koledad rasvahaisuga saapad … Siis kuulsin vene keelt.“

Neiud ei julgenud maanteed ületada ja peitsid end parki põõsasse. Mööda libisevad autod, sõdurid, söögikatelokid ja sinise kapotiga veoautod ei tahtnud lõppeda. Hinges oli hirm ja arusaamatus, veel ei teatud, et murdumas on unistused ja saatused. Kui Koidula kella kolme paiku koju jõudis, siis kuulas isa vaikides, kuidas Vene väed olid linna sisenenud, ja ütles vaid: „Nüüd on kõik.“

Küüditamised

Ka küüditamisi mäletab Koidula. 1941. aasta juunis istuti koos perega terve öö üleval, hirm südames. Kardinate vahelt nähti, kuidas paar maja edasi kaitseväelasest naaber ära viidi, andes talle asjade kokkupanemiseks napp pool tundi. „Isa töötas raudteel ja teadis, mis sel ööl juhtuma hakkab, sest vagunid olid valmis. Vabadussõdalasena oli ta ka ise hirmul, ent kodust ei põgenenud,“ meenutab Koidula.

1949. aastal oli lugu teisiti, sest repressioonid toimusid rohkem maal. 1948. aastal oli Koidula abiellunud suure talu omaniku (president kinkinud suure maatüki Massu mõisa maadest) poja Juhaniga (srn 2001). Oma päritolu tõttu väljasaatmist kartes redutas mees küüditamise ajal rabas. See hädakarikas läks neist mööda, ent ämm meheõega viidi siiski Siberisse ja äi oli juba enne vanglas.

Nõukogude aeg

„Kõik on ilus olnud. Ega see Vene aeg ka nii hull olnud,“ ütleb optimistliku loomuga vanaproua ilmselge kahjutundega lisades, et sõjajärgse materiaalse kitsikuse tõttu ei saanud ta minna Pallasesse õppima. Joonistanud on ta aga terve elu. Ka jõudis ta enne venelaste tulekut 1944. aasta 18. juunil leeris ära käia. Õpetajaks oli Harry Johann Nuudi.

Et Koidula oli koolivaheaegadel käinud masinakirja, kiirkirja ja raamatupidamise kursustel, võeti ta 29. novembril 1944 Pärnu kohtusse tööle, kus tema meelest siiski õiglus oli esiplaanil. Tütre Ene sünd 1949. aastal tegi temast koduse naise. Hiljem Pärnu autobaasis töötades tõusis ta ametiredelil raamatupidajast kesklao juhatajaks.

Ilmselt on nõukogude perioodist head mälestused eelkõige seetõttu, et 52 aastat kestnud abielu oli õnnelik. „Nüüd kuulen ikka, et noored tülitsevad … Meil oli abielu jooksul kaks suuremat tüli ja iialgi ei mõtelnud, et läheks lahku,“ räägib Koidula mõtlikult ja minu veidi kahtlevat pilku märgates lisab: „Vaielda tuleb ikka, aga tülli ei pea minema. Ega minagi alati järeleandlik ei olnud.“

„Laulatada ei julgenud, sest olin kohtus tööl. Samas meil üks vanemaealine advokaat tegi seda. Kohtust oli seitsmest töötajast neli laulatusel,“ kõneleb Koidula. Kirikus käis ta aga kogu nõukogude aja, ka koos lapsega. Samas ei oska seletada, miks jättis tütre ristimata: „Ise käisin lapsega kirikus. Oleks võinud küll, ei tea, miks ei teinud. See poleks midagi olnud! Õpetaja Võlli oli nii heatahtlik,“ nendib ta, lisades, et õnneks on Kadrinas elavad lapselapselapsed ristitud.

Elu on ilus

Pärnu Eliisabeti koguduses 12 erinevat õpetajat näinud Koidula avaldab sügavat poolehoidu oma kuldleeriõpetajale Andres Põderile, kes nüüdseks on emeriitpeapiiskop. „Nii ilus mälestus! Põder oli neist kõigist kõige sõbralikum,“ on vanaproua kindel, näidates mulle oma kuldleeri fotot, ja lisab, et ka kirikukantseleis töötab nüüd nii heatahtlik proua.

Sellist aega nagu möödunud koroonaaeg Koidula ei mäleta. Pärast veebruari viimast pühapäeva, mil koguduse eakaid sünnipäevalapsi õnnitleti, pole ta kirikusse jõudnud. „Tiiu, mu naaber, käib iga pühapäev kirikus. Viimati ütles, et õpetaja surus tema kätt, ja tema surus siis minu kätt, öeldes, et nüüd on õpetaja käsi minuni jõudnud. Nii heatahtlik! Tõi mulle jahu ja lilletaimi koroona ajal. Neid asju, mida naabrimees ei osanud tuua,“ on Koidula tänulik.

Enne äraminekut teeme tiiru suurepärases korras aias, kus kasvamas herned, oad, porgandid, till, maasikad, veidi kartuleid, loomulikud õunapuud ja lõhnavad floksid. Kõik Koidula hool, naabrimees käib vaid niitmas. „Küll oli hea! Nii tore! Rääkida oleks veel palju. Eluga tuleb ikka edasi minna. Elu on ilus, miks surmgi kole peaks olema,“ on sädelevad sõnad, mis mind saatma jäävad. Enne kui end minema sean, pistan tänumeeles käe Koidula pihku, et hüvasti jätta ja vaikselt osa saada president Pätsi käepigistusest.

Kätlin Liimets

Koidula Tamm (neiuna Lelov)

Pärnu Eliisabeti koguduse liige

Sündinud 4. veebruaril 1925 Pärnus

Elanud lapsepõlves ka Mõisakülas ja Türil

Kahenädalase Koidula ristis Pärnu Eliisabeti koguduse õp Johannes Hasselblatt

Leeritas 18. juunil 1944 õpetaja Harry Johann Nuudi

Kuldleeris õnnistatud emeriitpeapiiskop Andres Põderi poolt 22.08.2004 

Olnud Pärnu Eliisabeti kogudusega seotud 12 õpetaja ajal

Lõpetas 1944 Pärnu tütarlaste gümnaasiumi

Kodutütrena kohtus 1938. aastal Konstantin Pätsiga

Oli tunnistajaks Vene vägede sisenemisele Pärnu 1940. aastal

Abiellus 1948. aastal Pärnus

1949. aastal sündis tütar Ene (srn 1999), tütrepoja Jaanuse vanaema ja kahe lapselapselapse vaarema

Autasustatud Vabadussõja veterani lesk ja tütar

Töötanud Pärnu kohtus ja autobaasis kesklao juhatajana

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)