Esileht » Uudis » Ametlikud teated »

Pärnu-Jakobi kogudus vaatab lootusrikkalt tulevikku

22.06.2005 | | Rubriik: Ametlikud teated
10. juulil peab Pärnu-Jakobi koguduses oma esimese jutluse diakon Tõnu Taremaa.


Pärast õpetaja Urmas Viilma lahkumist Pärnu-Jakobi kogudusest on koguduse õpetajakoht vakantne olnud, juhatuse esimehe Epp Soku sõnul ei laekunud ainsatki kandideerimisavaldust. Hooldajaõpetajaks on määratud praost Enn Auksmann ja diakoniks Toomas Maarand.

Et olukorda lahendada, hakkas praost otsima diakonit, kes koguduse oma hoole alla võtaks. Jah-sõna tuli Viru praostkonnast Tõnu Taremaalt, kes senini teenis Kunda, Viru-Nigula ja mitteametlikult ka Lüganuse kogudust. 5. juunil toimunud koosolekul andis koguduse nõukogu nõusoleku, et diakon Taremaa hakkab teenima Pärnu-Jakobi kogudust. Esimese jutluse uues koguduses peab ta 10. juulil.

Juhatuse esimees Sokk ütles usutluses Eesti Kirikule uue diakoni kohta: «Jumal teab meie teed ja meie väga loodame. Toomas Maarannal oli palju tööd ja ta hoidis südamega rohkem Läänemaa poole. Ta ei jõudnud siia oma südant kinnitada. Taremaa tuleb siia südamega ja saab elamise, kuigi majanduslik pool on kitsas nagu igal pool, aga koguduses on perspektiivi. Oleme äraootaval positiivsel seisukohal.»

Diakon Taremaa tõdes, et kohavahetus ei ole kindlasti kerge: on maakondlik erinevus, inimeste meelsus võib olla teistsugune, asjade selgekstegemist tuleb kõvasti, aga koguduses on tugev ja võrdlemisi suur tuumik, kellest on kindlasti abi.

Otsuse elukohta vahetada võttis ta vastu abikaasaga ühiselt: koos elukohavahetusega muutub elulaad linnalikumaks. Teine nüanss on elada korteris küla keskel, privaatsus ei ole sama mis Viru-Nigulas. Samas võib liigse privaatsuse kadumine tema sõnul isegi positiivselt mõjuda.

Tõnu Taremaa loodab Pärnu-Jakobis pühenduda ka pikaleveninud õpingutele Usuteaduse Instituudis. Ta lisas muheldes, et eks praost ja kogudus suruvad peale. 

Rita Pokk

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)