Pärnaõielõhnaline lepitus

Teisel nelipühal, pärast Leesi kiriku kaheksa vitraaži pühitsemist peapiiskop Urmas Viilma poolt, teostus üks ilus mõte. Istutasime Leesi kirikuaeda leppimise ehk lepituse puu. Selleks sai ilus pärnapuu. Pärn on minus alati tekitanud sooja tunde, tema õitest saame head teed, mida väga paljud armastavad. Mesilastele meeldib koguda pärnapuu õitelt mett, mis meilegi väga maitseb.

Minu idee on, et inimesed võiksid selle puu juures käia leppimas. Kui joome pärnaõitest tehtud teed ja sööme mett, siis rahuneme. Rahvameditsiinist on teada, et pärnaõietee alandab palavikku ja keha põletikulised protsessid rahunevad. Tänapäevaelu on täis leppimatust ja kirglikku võitlemist. Küllap leiab igaüks meist enda seest seda, kes vähem, kes rohkem. Jumal aga on meid asetanud siia maailma elama lepitatult Loojaga, oma Jumalaga ja üksteisega. Oma ligimesega.

Praegust poliitilist olukorda maailmas, Eesti riigis ja Kuusalu vallas vaadates oleks vaja leppimist. Pärnapuualune võiks meile olla paigaks, kus istume seda taotledes. Siit avaneb vaade eelmiste põlvede kalmuküngastele surnuaias ja kaevule, millest tulev allikavesi on elu andev ja kosutav, ning kirikule, mis on Loojale kuuluv paik. Kogu see tervik peaks meid kutsuma rahunemisele ja leppimisele. Leppimisele Loojaga, meie eluandjaga, ja inimestega, kes on meie kõrval, ligimestega.

Nüüd juba igavikuteele lahkunud vend Roger Taizé kloostrist Prantsusmaalt, kes rajas vennaskonna, et abistada sõjapõgenikke ja aidata inimestel elada lepitatult, on öelnud: „Õndsad on need, kes innukalt püüdlevad aja poole, mil valitsevad usaldus ja siirus. Kes ei taha olla rahutusekülvajad, vaid pigem usalduse teenrid. Nemad avastavad, et kõik selged ja klaarid asjad meie elus on rajatud usaldusele. Nemad teavad, et evangeeliumis on tallel väga sulnis lootus, millest nemadki tahaksid elada. See lootus ei ole lihtsalt kiiresti vahelduvate soovide peegeldus, vaid jõud, mis toimib loovalt isegi niisugustes olukordades, millest ei näi leidvat väljapääsu. Lootus, mis kujundab maailma ümber.

Aga kust leida selle lootuse allikat? See avaneb meile kaastundlikus pilgus, millega Jumal meid vaatab. Igaüht meist. Jumal võib anda meie elule mõtte just selle läbi, mis meis on õrna ja kergesti haavatavat, millel pole „kuju ega ilu“. Ta laseb meis põleda tillukesel leegil, mis võib olla väga nõrk ja kahvatu, kuid heidab siiski valgust meie pimeduses.

Meil võib tulla ette seletamatuid tõrksuse- ja pimedusehetki, mil meie huuled ei avane palveks. Aga on olemas ka „südame hääl ja südame kõne. See sisemine hääl ongi meie palve olukorras, kus huuled jäävad suletuks, kuid hing on siiski avatud Jumalale. Me vaikime ja kõneleb meie süda; mitte inimeste, vaid Jumala kõrva jaoks. Ole kindel: Jumal kuuleb sind“ (Püha Augustinus). Evangeeliumis peitub väga rõõmus lootus, millega südames meiegi elada tahame. Kus on selle allikas? Jumala kaastundlikus pilgus, millega Tema igaüht meist vaatab.“

Lõpetuseks tahaksin parafraseerida meie usuisa Martin Lutherit ehk kui homme algaks sõda või teaksin, et läheksin riidu oma ligimesega, siis täna istutaksin lepituse puu.

Jaanus Jalakas,

Leesi Katariina koguduse hooldajaõpetaja