Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Pärl keset Koerut paneb koguduse unistama

23.05.2019 | | Rubriik: Kirikuelu

Diakon Jaanus Tammiste teeb oma tööd pühendunult, võiks öelda, et kirglikult. 2 x Rita Puidet

Koeru kiriku ajalugu arvestatakse 22. juulist 1287. Vana pühakoda on läbinud mitu „moevoolu“ ja pakub avastamisrõõmu. Muidugi vajab ta jätkuvat hoolt, et võiks ka tulevikus inimestele rõõmu pakkuda.

Kolmelööviline Koeru Maarja-Magdaleena kirik on praegu niisuguses seisus, et kummaline oleks tema kohta öelda kaunis või ilus. Ei taha ka öelda, et lagunenud. Remonti vajab küll. Kirikusaalis on tellingud – töö käib. Küll mitte tavamõistes, sest kirikus ja selle ümber valitseb vaikus. Aga siia oodatakse tagasi Eesti kunstiakadeemia üliõpilasi, kelle tarvis need tellingud möödunud aastal ehitati. Sest tudengid puhastavad kiriku laest krohvi alt välja vanu maalinguid. Et neid siit leida võib, tegi 1960ndatel kindlaks juba vanameister Villem Raam (1910–1996).

BMW märk
Kogudust teeniv Järva praostkonna vikaar­diakon Jaanus Tammiste julgustab külalist lae alla ronima. On haruldane kogemus, et saad käega kiriku lage puudutada ja sinna maalitud joonist lähedalt vaadata. Eelmist korda juhtus see Ristil. Kvaadreid imiteerivad maalingud pärinevad ajast, mil kirikus teenisid tsistertslased. Muinsuskaitseameti andmebaasis on seinamaalingud dateeritud ajavahemikku 13.–18. sajand.
Diakon ütleb, et kogudusel oli alguses raske mõista, et senini hooldatud ja valgendatud kirikus toksitakse krohvipind maha, et selle alt midagi otsida. Esimene rahataotlus ühe võlviku avamiseks lükati PRIAs tagasi, möödunud aastal saadi aga positiivne vastus.
Puhastama hakati võlvikut, kust kõige rohkem krohvi oli alla pudenenud. Suur oli rõõm, kui välja puhastati omapärane ringikujuline motiiv. Üliõpilastele meenutas see BMW märki ja nii sellest ka ajakirjanduses kirjutati. Kui siis suvel kiriku uksed lahti olid, tuli bussitäis pedagooge sooviga vaadata tuntud automargi embleemi.

Suur värvigamma
Jaanus Tammiste ütleb, et võttis rõõmuga vastu uudise keskerakonna katuserahast, 23 000 eurost. See annab võimaluse avada veel kolm võlvikut. Ühe võlviku avamiseks kulub umbkaudu 8000 eurot. Eriti tänulik on ta seetõttu, et tellingute eest on juba hulga raha välja käidud. Nüüd tuleb vaid tellingute asukohta muuta.
Kui esimesed sondaažid tehti kaheksa aastat tagasi tudiseva alumiiniumtellingu peal, siis nüüd on tudengitel turvaline töötada. „Saab rahulikult tööd teha ja tulemus on parem,“ sõnab Tammiste, kes üliõpilasi ootab. Aga unistab samas, et koguduse pastoraadi teise korruse võiks tervenisti välja ehitada, sest siis oleks rohkem ruumi neid majutada. Möödunud aastal töötas pühakojas kahes vahetuses kokku kümmekond tudengit, kirik on aga suur ja tööd oleks enamatele. Tõsi, kasutatav summa peaks suurem olema.
Kui uhke võis kirik enne krohvimist ja ülelupjamist välja näha, annab aimu tudengeid juhendava õppejõu dr Hilkka Hiiopi koostatud brošüür, kus säilinud fragmentidele on kunstiteadlane projitseerinud puuduvad detailid. Nii saab aimu kiriku väiksemaid pindasid katnud kaunistustest. Proovikraapimisi on tehtud ka oreli kohal, teistes võlvikutes ja altariruumis. Aimatav on maalingute suur värvigamma: näha on roosat, punast ja sinist.
5–6 aastat kogudust teeniv Tammiste ütleb, et möödunud aasta kevadel ei teadnud ta, mis kirikus ees ootab. Kogudus ei tohi maalingute tõttu midagi ette võtta, aga kiriku seinad on pinnase kerkimise tagajärjel vett täis. Maalingute puhastamise tõttu on edasi lükkunud ka oreli remont.

Mitmekülgne ja kartmatu
Jaanus Tammiste kiidab Koeru juhatuse esimeest Eltsa Lõokest ja tema abikaasat ning kinnitab, et tarvitseb temal mõne ideega lagedale tulla, kui see juba tehtud on. Tema mõtlemist on aga tugevalt mõjutanud tõsise suhtumisega Elmar Meikup Järva-Peetrist, kes alati ütleb, et proovime, teeme ära. „Me armastame mõelda, kuidas ei saa. Juhatuse esimees Elmar otsib lahendusi, kuidas on võimalik, ja kinnitab, et ikka saab. Ka vähese rahaga saab teha suuri asju,“ ütleb vaimulik. Ja rõõmustab, et töö käib ja kogudusel ei ole võlgu.
Jaanus Tammiste arutleb, et maakoguduses ei saa kirikuõpetaja pealtvaatajaks jääda, ise tuleb käed külge panna. Kogudusse teenima tulnud, hakkas ta aknaid klaasima. Osa klaase oli katki ja jumalateenistuse ajal istus alati kaks tuvi kantsli kõlakatuse äärel. Tammiste laenutas tõstuki ja asendas katkised klaasid tervetega. Ja hakkas pidama kladet, kus kirjas tehtud ja eesootavad tööd. Nii viipab ta ühe akna poole, sõnades, et viie aasta pärast tuleb kontrollida, ega kitt pole raamist välja pudenenud. Majapidamine on siin korralik ja majapidaja hoolas!
Eelmisest aastast meenutab Jaanus ka kella- ja torniluukide vahetust. Ja kiidab Toomas Mäevälja ja Kristjan Lõokest. Torniluugid sai aga vahetada Jaanus ise rihmadega torni küljes rippudes. Ta meenutab, et torniluuke paigaldades ei tundunudki õudne, tagantjärele sellele mõeldes on hirmsam. Torn sai uued luugid, põranda, kellatooli. Vaimulik ütleb, et on roomanud oreli all ja krohvinud seina. „Olen lubikrohvimises kibe käsi,“ naerab Jaanus.
Naljast on asi kaugel, aga Jaanus räägib, et Järva-Peetri kirikus, kus on kogudus samuti tema teenida, vajab kimmkatus tõrvamist. Jaanuse tütar pannud isale keelu peale, et see tööd ise ära ei teeks. Tundub, et Jaanuse deviisiks on „Unista suurelt!“. Ta käis 1980. a, kui Järva-Peetri kirikut valgendati, esimeses klassis. „Sel ajal suudeti ja praegu ei suudeta – peab suutma,“ kummutab ta sageli levinud mentaliteeti.

Sidusus on oluline
Jaanusel on välja kujunenud arusaam, et kõiki töid või kogu ehitust ei tasu koguduses sisse osta. Koguduseliikmed ja ümbruskonna rahvas peab saama ise käed külge panna. Nii ei tellinud ta möödunud aastal suurt kraanat, vaid kutsus Facebooki kaudu inimesi kella üles torni vintsima. Terve kirik sai rahvast täis ja kell kerkis kümne sentimeetri kaupa. Väga kaua ei läinudki, on Jaanus õnnelik. Inimene võib Jumalat uskuda või mitte, aga kohalolijad said ise ajalugu teha. Nii ei katke side kiriku ja kogukonna vahel.
Jõulude paiku kutsus ta kohaliku lasteaia Koeru kirikusse. Lapsi oli võib-olla 130, lisaks nende vanemad. Jaanusele oli üllatus, et üks isa, vanust ehk 40 ligi, oli esimest korda kirikus. Julgemad said ka kellatornis käia. Üles minna polnud raske, küll aga alla tulla. Jaanus sai alla tassida 10–15 last. Vahva oli, kui üks laps kuulutas, et tema läheb alla ainult kirikuõpetaja süles. Pärast joonistasid lapsed mitu päeva orelit, torni ja kirikuõpetajat. Jaanus loodab, et edaspidi ei möödu aastakümneid, enne kui taas kirikusse tullakse.
Rita Puidet

Koeru kirik
Kolmelööviline kodakirik on pühitsetud 22. juulil 1287.
Kirikus paikneb kroonlühter aastast 1654, Christian Ackermanni valmistatud suur nikerdatud krutsifiks pärineb 17. sajandi lõpust.
Tornikiiver on aastast 1721, Walckeri orel ja uus altarisein aastast 1901.

Pildigalerii:

Üks lõunaseina äärne võlvik on puhastatud krohvist.

Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu. (Ps 103:2)