Pärimuste pöördepunkt

21.06.2006 | | Rubriik: Määratlemata

Oli meeldiv üllatus, kui nädalavahetusel
toimunud Maailmaküla festivalil kõlasid Helin-Mari Arderi džässilikus esituses
India, Kuuba, Kongo, Taani ja Tuva rahvusliku muusika keskel meie armsad
kirikulaulud «Kalla, kallis Isa käsi», «Au, kiitus olgu igavest», «Ma olen
väike karjane» ja teised. Kristlikust kultuuripärandist on saamas
pärimuskultuuri osa. Kas selle üle rõõmustada või kurvastada?

Andres Põder
Andres Põder

Õhutades 19. sajandi lõpul inimesi
rahvapärimusi koguma, pidas Jakob Hurt silmas tõsiasja, et moodsa kristliku
elustiili ja identiteedi juures oli vana rahvakombestik kiiresti kadumas. See
moodustas üha väheneva, harulduseks saava osa. Üldlevinud ja tunnustatud
elustiili ja tegevusi, olgu selleks usupühad, ristsed, leerid, kirikulaulud või
palved, ei peetud mõistlikuks kirja panna ega koguda. See tundus niigi kõigile
omane.

Kes oskas arvata, et 20. sajandi teine pool
möödub kristliku kultuuri ja kombestiku hävitamise tähe all. Selle teenistusse
kaasati ka folkloor, mida esitati kirikule vastanduva ja paganlikuna, peaaegu
ainsa eesti rahvusliku identiteedina uute, nõukogulike kõrval. Kindlasti tehti
nõnda meie rahvakommetele ülekohut. Suuremal osal neist on olnud pigem
olmeline, meelelahutuslik või tseremoniaalne tähendus. Kahtlemata on seal ka
rituaalseid ja maagilisi toiminguid, kuid nendegi algupära pole alati selge.
Paljud neist ulatuvad tagasi katoliiklikku pühakuteaustamisse.

Kui tänapäeval kõneldakse pärimuskultuurist
ja rahvuslike tavade elustamisest, kipub ikka veel jääma mulje, nagu peaks see tähendama
midagi ebakristlikku või -kiriklikku. See, mis veel sajand tagasi tundus
marginaalne, mida ristiinimesed kui väärtuslikku püüdsid säilitada, on
varjutanud ja muutnud marginaalseks meie kristliku mineviku ja identiteedi.

Eelolev jaanipäevgi peegeldab seda muutust.
Vähesed osakavad seda seostada Ristija Johannesega ja näha selles päeva, mil
vaimulikud teemad on esiplaanil. Ometi ei saanud seda tõsiasja eitada ka
nõukogude ajal välja antud «Eesti rahvakalender» (IV, 1985). Võime sealt lugeda
vanarahva meenutusi: Jaanipäeval sõideti kirikusse. Sinna oli oma 18 versta.
Nooremad külaelanikud läksid jalgsi üle heinamaade otseteed (Kose), Üheks
kombeks oli minu noorpõlves jaanipäeval võõras kirikus käimine. Siit külade
nooremad käisid Rapla kirikus (Märjamaa), Jaanipäeval peeti surnuaiapüha,
igaüks käis omaste haudadel (Karksi). Jaanipäeval hakkasid juba varahommikul
inimeste voorid teel liikuma… noorrahvas läks kalmistule hiljem (Viru-Jaagupi).
Igas paigas oli kabelijutlus (Räpina).

Selles, et SL Õhtuleht avaldab luteri ja
õigeusu kiriku surnuaiapühade ajad, ei tule näha niivõrd kiriku propagandat
kuivõrd rahvusliku identiteedi teadvustamist, pärimuskultuuri jätkamist. See
väärib tunnustust. Vahest taipab ajakirjandus jaanipäeva puhul varsti kõnelda
ka Ristja Johannesest, ristimisest ja Püha Vaimu tulest. Rumal on maha vaikida
kultuurisümbolite tähendusi, eriti neid, mis meid ühendavad Euroopa kristliku
traditsiooniga. Ka see on pärimuskultuur – õieti kõige suurem ja määravam osa
meie pärimuskultuurist, mida kirjutatud ajaloo piires suudame identifitseerida.

Tuleb meelde vanamemm, keda ühel
koolipõlvematkal kohtasin. Ta istus metsatalu muldrikul, käes lagunema kippuv
kiriku lauluraamat. Kui küsisin, kas ta siin üksinda hirmu või igavust ei
tunne, vastas ta: «Selle raamatuga mitte!» Olen omal ajal matustel sageli hädas
olnud probleemiga, et lauluraamat taheti kirstu kaasa panna. «Aga see ju kuulus
lahkunu ellu, oli talle kõige kallim asi!» Ei ole siis midagi loomulikumat kui
kirikulaulud kultuurifestivali laval.

Kas pärimuskultuur on aga vaid killuke
minevikust? Või on see meie enesemõistmise ja elu osa? On selleks ka jaanipäeva
kristlik sisu? Kas on seda Piibel, mis muutis meid kirjaoskajaks rahvaks?
Küllap vajame minevikumeenutusi selleks, et meil oleks tulevikku. Kui paari
aastakümne eest algas muinsuskaitseliikumine, kõlas peaeesmärgina: taastagem
kõige suurem muinsus – iseseisvus ja Eesti Vabariik! Sama oluline tundus tollal
saada taas kristlaseks. Paraku on vormi lihtsam taastada kui sisu.

Jaanipäev on aga ka pööripäev. See, kuidas
jaanipäeva peame, kuidas hindame oma kristlikku pärimust, võib olla meie
eluhoiakute pöördepunktiks. «Jumala riik on lähedal,» kuulutas ju Johannes.

Andres Põder,

peapiiskop

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)