Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Pärimusele elatud elu

28.09.2007 | | Rubriik: Persoon minevikust

28. septembril möödub 150 aastat rahvaluuleteadlase ja vaimuliku Matthias Johann Eiseni sünnist. Eesti Post andis sel puhul välja postmargi nominaaliga 10 krooni.
ImageMatthias Johann Eisen sündis 28. septembril 1857. aastal Läänemaal Vigala kihelkonnas Oesel, kus ta isa Jaan töötas kooliõpetajana. Et ta oli pere ainus laps, istus ta tihti isa juures koolitoas, veetes aega raamatute ja ajalehtede taga. «Ma ei igatsenud enam muud, kui lugeda,» on ta ise aastakümneid hiljem meenutanud. Samuti märgib Eisen oma mälestustes, et huvi ennemuistsete juttude vastu oli suur, eriti paelusid mõistatused ja ta pani neid ka ise kirja. Esimene kogu sisaldanud 150 mõistatust, mis ta isa õpilastelt üles märkis.
Saksakeelsetes koolides
Kooliõpetaja pojast lootsid kohalikud mõisahärrad, et ükskord Matthias Johann isa ameti üle võtab. Et vallakoolis vene ja saksa keelt ei õpetatud, pandi poiss 1870. aastal Lihula algkooli, kus õpetus oli saksakeelne. 1871–1872 õppis ta Pärnu Ülejõe algkoolis, kus omal ajal oli töötanud J. V. Jannsen. Sealgi oli õppekeeleks saksa, ja eesti keeli kõnelemine suisa ära keelatud.
Pärnus koolipäevil hakkas ka ise kirjutamist katsetama. Eiseni enda sõnutsi olnud 1872. aastaks valmis 15 jutukest, «lihtsalt harjutamiseks, mitte trüki jaoks». Et Pärnu gümnaasiumi vanuse tõttu ei pääsenud, siirdus noor Eisen Haapsalu kreiskooli, mis oli samuti saksakeelne ja -meelne. Seal selgus elusiht: saada kirikuõpetajaks. 
1875. aastal naasis ta Pärnusse saksakeelsesse gümnaasiumisse; väljaspool kooli aga suhtles Eisen aktiivselt kohaliku eesti seltskonnaga. Kodukandi mõisnikele ja praostile aga ei meeldinud sugugi, et koolmeistri pojale seesugust haridust antakse. Paruniproua Üxküll olevat perekonda kirja teel hoiatanud, et taoline kooliskäimine tulevasele kooliõpetajale täiesti ülearune olevat ja tegevat asjatut kulu.
Tollane Pärnu oli aga omandanud rahvuslikke jooni, arenes seltsielu, kuhu kogunes linna ärksam ringkond.
Tartu ülikoolis
1879. aastal astus Eisen Tartu ülikooli usuteaduskonda, ehkki rahvusliku liikumise radikaalsema suuna esindajad ei soosinud eesti noormeeste astumist sellesse teaduskonda, soovitatud eelistada õigusteadust. Eisenitki olevat püütud veenda otsust muutma.
Tartus liitus Eisen Eesti Üliõpilaste Seltsiga ning Eesti Kirjameeste Seltsiga (EKmS). Seal tutvus eestlastest kirjameestega ja esines ettekannetega tõlkimisest ja kirjanduse aastaülevaadetega, pöörates tähelepanu ka keelekasutusele ning toonitades algupärandite väärtust.
Tudengiaastail avaldas ka ise mitu raamatut. EKmSi ülesandel koostas antoloogia «Eesti luuletused» (1881). Sel ajal tekkisid ka kontaktid Soomega, 1881. aastal tutvus Eisen Soome rahvaluuleteadlase Julius Krohni tudengist poja Kaarlega, kes mõned kuud Tartus veetis. Noormeeste tutvusest kujunes eluaegne sõprus. Just Kaarle Krohn julgustas Eisenit vanavara ja rahvaluulet koguma. Peagi ilmusid kaks muistenditekogu: 1882 «Esivanemate varandus» ja aasta hiljem «Endise põlve pärandus».
Kogudust teenima Ingerimaale
Pärast Tartu ülikooli lõpetamist 1885. aastal töötas Eisen lühikest aega Postimehes Hermanni abilisena. Sakslastest usuteaduse professorid püüdsid teha kõik, et eesti päritolu noored teoloogid kodumaale teenima jääda ei saaks, vaid neid saadeti tihtipeale kaugemale saksa kogudustesse abiõpetajateks. Eisenile öeldi, et tuleb minna prooviaastale Krimmi saksa kogudusse.
Sel ajal oli Peterburi konsistooriumis superintendendiks eesti päritolu Johann F. Laaland, kes aitas eestlasi teenima Peterburi ja selle lähikonna kogudustesse. Nii tuligi Eisenil 1886. aasta sügisel minna prooviaastale Ingerisse Lembalasse.
Sama aasta lõpul ordineeriti ta Lembala koguduse õpetajaks, kuid ei jäänud sinna kauaks, vaid juba 1887. aastal siirdus Petroskoisse aseõpetaja kohale, õige pea aga paluti teda appi õpetaja Edvard Palanderile Moloskovitsasse, kus tegutses koos soome, eesti ja saksa kogudus. Koguduses oli umbes 2000 eestlast ja umbes sama palju soomlasi ning paarsada sakslast.
Soomlastele peeti jumalateenistust igal pühapäeval, eestlastele aga igal kuuendal pühapäeval. Eisen avaldas soovi ka eestikeelseid jumalateenistusi igal pühapäeval pidada, mis aga ei meeldinud praostile, kes tõi keeldumise põhjenduseks, et Eisen on koguduses vaid ajutiselt.
1888. aastal kandideeris Matthias Johann Eisen Pärnumaal Mihkli-Soontagana koguduse õpetajaks ja pälvis proovijutlusel koguduse soosingu, ometi astus tema kandidatuuri vastu parun Üxküll. Eisen naasis Ingerimaale, kus hakkas peatselt teenima ka Kattila kogudust.
Kaks tosinat aastat Kroonlinnas
Õige pea suri Kroonlinna pastor Streng, misjärel kutsus kogudus Hugo Treffenerit endale õpetajaks. Et Treffner loobus, valiti 1888. aastal sellele kohale Eisen, kes teeniski sealset eesti-soome-rootsi ja balti mereväe luteri kogudust ligi 25 aastat.
Kaasaegsed on meenutanud, et pastor Eisen pidanud jutlusi koguni viies keeles. Jutlused olnud elavad ja õpetlikud.
Ent kui võõrkeeltes rääkinud vaimulik peast, siis emakeelsed jutlused lugenud ta paberilt. Nimelt olevat õpetaja kantslis ekselnud rahvajuttude ja -laulude radadele, mis aga ei meeldinud vaimulikele ülemustele. Nii keelatud Eisenil eesti keeles vaba jutlustamine ja edaspidi tuli andekal vaimulikul eestikeelseid jutlusi paberilt ette lugeda.
Kroonlinnas Eiseni isiklik elu stabiliseerus. Kui ta oli peaaegu loobumas rahvaluulega tegelemisest, siis innustus taas ringkäikudel tekkinud kokkupuudetest vadjalaste, isurite, ingerlaste ja karjalastega. Soome keel oli paljuski olnud töökeeleks, 1889. aastast sai sellest ka kodune keel, sest Eisen abiellus ingeri pastori Peroniuse tütre Ellaga.
Kroonlinna perioodi jääb viljakas folkloorikogumine, Eisenil oli tuhandeid korrespondente üle Eesti. Tema teeneks ongi rahvaluule, ennekõike juttude, mõistatuste, aga ka koha- ja perekonnanimede kogumine ja publitseerimine rahvaraamatutena.
Karskusliikumise maaletooja
1880. aastatel tutvus Eisen Soome karskusliikumise tollase juhi Aksel Granfeltiga, kes talle karskussisulisi trükiseid saatis. Selle mõjul hakkas Eisen kirjutama karskusteemalisi artikleid ja näidendeid («Alkoholi õnnistus», «Kalevi kannupoisid», lastenäidend «Tilluke tipsuke») ning asutas Kroonlinnas 1889. aastal karskusseltsi Retusaari. Selle eeskujul loodi mõne aja pärast sarnane selts ka Peterburis.
Pärast seda hakati karskusseltse ka Eestis asutama, kusjuures Eisen tihti siinsetele initsiaatoritele juhtnööre jagas. Emerituuri siirdunud, koostas Eisen Villem Reimanni õhutusel karskusliikumise ajaloo, mis ilmus trükist 1914. a.
1912. aastal naasis Eisen koos abikaasaga Tartusse, põhjendades Kroonlinnast lahkumist kehva tervisega. Järgnevatel aastatel andis koolides usuõpetuse tunde ja tegi kaastööd Postimehele. Kui keiserlikust Tartu ülikoolist sai Eesti Tartu ülikool, sai Eisen 1919 rahvaluule alal eradotsendiks ja oli sealsamas 1920–1927 isiklik professor. Eisen valiti 1927 Helsingi ülikooli audoktoriks, 1932. aastal esitas usuteaduskond ta TÜ audoktoriks.
Eisen suri Tartus 6. augustil 1934, ta on maetud Raadi kalmistule.

Lea Jürgenstein

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)