Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Pärida igavene elu

13.02.2002 | | Rubriik: Jutlus

Lk 10:30-37
Tähendamissõna halastajast samaarlasest peetakse ligimesearmastuse ja kristliku teenimise keskseimaks näiteks. Kui seadusetundja tõusis püsti Jeesust küsitlema: «Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavest elu?» rääkis Jeesus loo halastajast samaarlasest. Jeesuse jutustus ei ole meile andnud mitte üksnes ühe maailmakirjanduse pärli, vaid on kujundanud meie arusaamist suhtumises ligimese mõistesse.
Seal, kus inimene peab iseennast oma elu keskpunktiks ja Jumalal on talle vaid välispidine mõju, jääb ka ligimese tähendus vaieldavaks. Kui aga Jumal ise asub meie elu keskmesse, asetuvad nii inimene kui ka tema ligimene ühele ja samale joonele. Armastuse kaksikkäsk langeb sisuliselt kokku esimese käsuga. Seal, kus Jumalat tunnistatakse Issandana, on ka inimesed Jumala lastena tema ees võrdsed. Sören Kierkegaard on armastuse kaksikkäsku kommenteerides öelnud: «Õige suhe Jumalasse teeb inimesest inimese.»
Seadusetundja küsis: «Ja kes on siis mu ligimene?» Jeesuse vastus toob esile, et küsimus ei ole ligimeses, kellele armastust jagada, vaid selgitamises, kelle jaoks ta peaks saama ligimeseks.
Kuulajaid paneb mõtlema elust võetud näide, kus igast inimesest võib saada ohver teeröövlite käes. Kui see kahetsusväärne sündmus on siiski juhtunud, pöördub jutustaja tähelepanu sündmuspaigale sattunud inimestele. Juhtumisi käib sama teed preester, üks paljudest, kelle ülesandeks oli läbi viia templiteenistust. Kuna tal on meeles Moosese seadused kultuslikust puhtusest ja ta ei ole kindel, kas ta ennast peatudes ei rüveta, otsustab ta ennast sellega igaks juhuks mitte siduda. Võib oletada, et kui Jeesust tähelepanelikult kuulav seadusetundja oli ise preestriseisuses, sai ta jutustuse kaudu näha ette oma võimalikku käitumist.
Järgmisena läheneb abivajajale leviit, kes kuulus alampreestrite klassi. Võimalik, et tal oli eesminejaga silmside ja ta käitus alateadlikult temasarnaselt. Vähemalt panid ilmselt samad põhjendused teda samamoodi käituma. Mõlemad mehed ruttasid oma kohustust täitma, milleks oli jumalateenistuse läbiviimine. Nad teenisid Jumalat, aga nende jumalateenistuses ei olnud kohta ligimise aitamisele.
Kellelgi meist ei ole võimalik silmi ja kõrvu lahti hoida ainult jumalateenistuse ajal. Me puutume tahes või tahmatult kokku igapäevase eluga. Nii nagu tempel seisab selle maailma keskel, seisab selles ka inimene. Jumalale pühitsetud vormil on mõte vaid siis, kui see on kooskõlas sisuga. Et see alati nõnda ei ole, ilmneb apostel Jaakobuse sõnades: «Aga olge sõna tegijad ja mitte üsnes kuulajad.»
Loogiliselt võinuks oletada, et järgmise isikuna astub preestrite järel rambivalgusesse keegi tavaline iisraeli mees, kelle käitumise Jeesus vastandanuks preestrite omale. Kõigi suureks imestuseks tuleb juttu hoopis ühest samaarlasest, kelle seostamist antud looga kuulajad kõige vähem ootasid.
Samaarlane on mitmes osas eelkäijate vastand. Võimalik, et tegu on kaupmehega, mida tema edasisest tegevusest võiks järeldada. Juutide silmis on tegu kõige hullema segaverelise hereetikuga, kes ei ole isegi seda väärt, et tohiks osaleda templiteenistusel. Ilmselt ärritas juute eriti see, et samaarlased pidasid samuti Moosese raamatuid pühaks. Suurim erinevus preestrite ja samaarlase vahel ilmneb siiski käitumises, mis on nende sisemise olemuse peegel.
Samaarlane teeb ohvri heaks kõik endast oleneva sellise iseenesestmõistetavusega, mis annab silmad ette ükskõik millisele tänapäevaselegi abiteenistusele. Kes meist oleks nõus hoolitsema võõra inimese eest ja tagatipuks tasuma kahe kuu haiglaarve, aga just niipalju maksis samaarlane tollases vääringus kannatanu öömaja eest.
Vestlus Jeesuse ja seadusetundja vahel sai alguse viimase kiuslikest küsimustest. Jeesus pöörab küsija ülestõstetud sõrme tema enda südamele. Alati, kui keegi näitab teisele sõrmega, jäävad kolm sõrme iseenesest näitama tema enda südame suunas. Jeesus pöörab sinnasuunas ka nimetissõrme ja pöidla. Sellega pöörab ta kogu ligimesekäsitluse peapeale. Kogu loos ei olegi tähtis see, kes on minu ligimene, vaid see, kes halastust üles näidates osutub ligimeseks.
«Siis mine ja tee sina nõndasamuti!» on ühtlasi vastus seadusetundja küsimusele, mis ma pean tegema, et pärida igavest elu. Kui sa tahad pääseda oma tegude kaudu, nõuab seadus sinult tingimusteta armastuse tegusid. Õige seadusetõlgendus ei jäta inimesele Jumala nõudmiste ees ühtegi varuväljapääsu, välja arvatud põgenemine Jumala seletamatu armu varju alla. Selle armu kogemine kutsub aga esile halastust teiste suhtes. Aamen.
Anti Toplaan, Kuressaare koguduse õpetaja

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)