Paremini püsti püsida

Kui kristalselt aus olla, siis polegi eriti jõudu ja tahtmist kirjutada. Ilmselt on kõike lihtsalt palju. Teemagi leidmine tundub hetkel kuidagi raskem kui tavaliselt. Humanistlikust manifestist kirjutada ei taha ja usuteaduse instituudi arengutest kirjutamiseks ei jätku jõudu.
Seepärast mõtlesin kirjutada hoopis millestki muust. Nimelt ühest matist. Ühest vanast paarimeetrisest riidetükist Nõmme Rahu kiriku eeskojas, mida on tallanud inimeste valust rasked jalad ja rõõmsaid jooksujälgi jätnud lapsed.
See kõik sai alguse paari pühapäeva eest, kui Nõmme koguduses oli lahtiste uste pühapäev. Muidugi on meie uksed ja loodetavasti ka südamed seal Nõmme mändide all alati avatud olnud. Kuid tol korral sai see selgemini välja öeldud ja teoks tehtud.
Meie rõõmuks tuli rohkesti inimesi, ka Nõmme vastne linnaosavanem nende hulgas. Kui nüüd jumalateenistus oli lõppenud, palusin kohaliku meeri enesega kaasa, et kirikuuksel kättpidi tervitada minejaid. Seisime tol samal pruunikarvalisel ja aastatest kulunud riidetükil.
Möödus nädalajagu päevi, kui sain linnaosa vanemalt kõne. Ta ütles midagi sellist: «Ove, vaatasin, et su matt seal eeskojas nägi väga väsinud välja. Ostsin uue. Kui mahti saad, hüppa läbi ja võta endaga kaasa.»
Esimene tunne oli pisut piinlik. Olen ju minagi sellest riidetükist sadu kordi üle käinud ega ole osanud seda siiani uuema vastu välja vahetada. Seejärel tõusis loomulikult tänu südamesse.
Mitte niivõrd selle uue ja palju ilusama põrandakatte eest, vaid kogemus märkamisest, tähelepanekust ning lihtsast ja inimlikust abist tegi südame soojaks. Kui see tuleb veel väljastpoolt kirikut, siis oleme ju eriti rõõmsad.
Arenes ka väike jutuajamine uut tekstiili vastu võttes. Kohalik linnapea oli nimelt tähele pannud, kuidas nii mõnegi inimese jalg selle vana mati taha komistanud. Ta ütles, et uus peaks hoidma inimesi kukkumast ja aitama kogudusel paremini püsti püsida. Nendel sõnadel oli tähendust.
Eks minugi, õieti kogu kiriku üks ülesannetest ole tasandada inimeste teid nii palju kui võimalik. Neile aga, kes komistavad ja võib-olla kukuvadki, ulatada ülestõstev käsi ja armastus.
Püüdsin siis ka omaltpoolt midagi tabavat tänuks lausuda. Ütlesin, et selles uues põrandamatis saavad omamoodi kokku nii riik kui kirik, ilmalik ja vaimulik. Mu hea sõber püüdis mõista. Selgitasin, et eks mõlemad koge aeg-ajalt, kuidas nende peal jalgu puhastatakse. Selles pole ka midagi imelikku, oleme ju mõlemad teenimiseks mõeldud. Kui nüüd mõne jalad või lausa süda puhtaks saab, siis sellest on mitmekordselt rõõmu. Umbes nii ma seletasin.
Minnes, kena uus vaip pagasiruumis, meenusid Evald Saagi sõnad. Temagi on millalgi kirikut ja ta töötegijaid võrrelnud jalamatiga. Selle jalamati õnn ja häda oli Evaldi sõnutsi see, et ühtaegu pidi ta puhastama inimeste jalgu ning ehtima pidulauda.
Kas ei tule tuttav ette? Vaimulike pidulikud tähtpäevakõned, vaimulikud tööl riigistruktuurides – see on nagu pidulaua pool. Sealsamas aga salvamised, et miks seda kirikut üldse vaja on ning võib-olla oleks kõige otstarbekam ristiinimesed maalt hoopis välja saata, sest nende usk ja elueeskuju on takistuseks uuseuroopalikule hedonismi ekspansioonile. See oleks justkui põrandamati pool.
Igaühe läbikatsumiseks jääb siiski küsimus, milline riidetükk olen mina Kuninga hoones. Või milliseks tahaksin saada. Samuti on meie koguduste ja kirikuga: kas lasta ennast kõigepealt puhastada, saades lausa uue südame, et teha sedasama patust määrdunud ja komistavatele inimestele, ning oodata põrandamati altarile asetamist omal ajal?

Ove Sander,
assessor