Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Paremaid aegu oodates

03.02.2021 | | Rubriik: Kirikuelu
Ivar-Jaak Salumäe, titulaarpraost. Arhiiv.

Sain paar päeva tagasi Helsingi koguduste ajalehe Kirkko ja Kaupunki värske numbri, kus oli esitatud firma Carlshamn jäätisereklaam ja ühe kirjasaatja mõtisklus sinna juurde.

Värvilisel plakatil on näha kirikusaal ja tühjad kirikupingid. Ühe pingi otsal istub ihuüksinda üks pastor, must talaar seljas ja valged lõkad ees, ja sööb jäätist. Üle plakati on tekst: „Parempia aikoja odotellessa!“ (Paremaid aegu oodates). 

Kirjutaja mõtiskleb: miks kirik on tühi ja miks vana pastor on nii kurb?

Ei ole sugugi raske pildistada tühja kirikut, ei Soomes, ei Eestis ega kusagil mujalgi. Kirik ei peagi olema laadaplats, kus on pidev rahvaste voorimine. Pigemini on meil siin toomkirikus mureks see, et me ei saa oma koguduseliikmetele kindlustada küllaldaselt vaikust ja rahu ning enesesse süüvimise võimalusi turistide lakkamatu voorimise pärast.

Ja siiski on tõsiseks mureks mitte ainult meil siin üsna paganlikuks muutunud Eestis, vaid kogu vanas kristlikus Euroopas, miks on kirikus nii palju tühje pinke ja miks meie koguduse sadadest liikmetest vajavad kirikut vaid mõnikümmend.

Ei ole siis ime, et pastor või preester või õpetaja istub üksinduses ja mõtiskleb nukra näoga, sööb jäätist ja ootab paremaid aegu!

Paremaid aegu on Eestis aina oodatud. Nii tsaariajal, vabariigi aastail kui ka okupatsioonide keskel on kõlanud Saebelmanni-Ruubeli „Kaunimad laulud“ kümnete tuhandete eestlaste suust võimsa ühislauluna, sealhulgas ka need sõnad: Paremad päevad paistma meil jäävad, kaunimad ajad ootamas ees.

Samuti on lauldud kümme aastat tagasi öölaulupidudel ja Eesti iseseisvuspüüdlustes. Paremaid aegu ootame ka täna, sest kaugeltki kõik ei ole läinud nii, nagu rahva enamus on soovinud. Rahulolematu eestlane jääb ikka ootama oma paremaid päevi ja taga nutma endiseid aegu. 

Kristlastena võime mõista igatsuse „paremaid aegu oodates!“all seda, et meie maine võitlus ja selle elu poolikus peab meid kandma kord täiusesse Jumala juures ja Jumalas. On ju apostel Paulus kirjutanud: Jumal on kõik inimesed kinni pannud sõnakuulmatuse alla, et kõikide peale halastada. Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust!  

Katkend Ivar-Jaak Salumäe jutlusest Tallinna piiskoplikus toomkirikus kolmainupühal, 7. juunil 1998. a tekstile Rm 11:32–36.

Allikas: Jaak Salumäe, „99 jutlust“. Tartu, 2014 (lk 329)

Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused. (Rm 5:8)