Esileht » Arvamused » Arvamus »

Paratamatuse koorem

11.06.2003 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Käesoleva nädala vastuoluline tonaalsus – ühelt poolt meeleoluka Õllesummeri ja Beach-party suveüritustega ning teisalt 14. juuni leinapäev küüditatute mälestuseks – sunnivad meid suvesse sukeldudes hetkeks peatuma ning esitama enesele olemuslikke küsimusi kristlastele kohase hoiaku osas.
Tihti päädib leinapäeva üritus lindistatud lippude väljatoomise ja üksikute koosolekutega, millest võtavad valdavalt osa otseselt küüditamisega kokku puutunud isikud, keda jääb aasta-aastalt üha vähemaks. Tihti kuuleme noorema põlvkonna suust lauseid ajaloo meenutamise mõttetusest ja emotsionaalsest ülepaisutatusest. Ka kiriklikes ringkondades on ajaloo tumedatest lehekülgedest rääkides kuulda hääli inimmõistust ületavast paratamatusest ja isegi Jumala karistusest patuste üle.
See näitab meile taas, et lihtsam on varjuda meid kõiki ületava saatusliku paratamatuse veerde kui kujundada hinnangut, millest lähtuda oma edasises elurännakus. Teoloogiliste koolkondade arusaam jumalikust ettehooldest ja -nägevusest on oma põhialustel selge ning moodustab sõlmpunkti eelkõige inimese vaba tahte õpetuses, kuid folkloristlikus keelepruugis kiputakse ikkagi saatust kummardama ja ennast desarmeerima paratamatuse ees.
Lihtsustatult öeldes saab väita, et Jumal näeb täie selgusega ette meie sammude tagajärgede tulevikku, kuid valiku astuda üks või teine samm langetab eelkõige inimene ise. Õigeteks valikuteks saadetakse inimesele piisavalt märke ja arme, kuid sammu astub inimene, mitte Jumal tema asemel.
Paratamatuse ülistamise ületamine lubab meil ka ajaloolistele kurbsündmustele anda mõtestatud põhjenduse ning neist õppida. Kuid mitte ainult. Lisaks toob selline hingestatud hoiak ajaloosündmused meie tänasesse päeva ja aitab ajalooürikute tolmumise vastu.
Aitab ka mõista 14. juuni leinapäeva sügavamat olemust, sest selle taga pole Jumala viha väikese eesti rahva vastu ega paratamatuse lämmatavat koormat. Kuigi paralleelide tõmbamine iisraeli rahva kannatustega on niivõrd kriipivalt kaunis, ei saa me endale sellist luksust lubada. See tuleneb eelkõige rahvusliku vastutustunde tunnetamisest oma igapäevaste otsuste ees.
Ei saa küll iseennast süüdistada ajaloosündmuste veereva raudratta suunavaliku eest, kuid pole mõtet ennast ka uinutada lihtsustatud paratamatuseõpetusega. Meenutada rahvuslikke kurbsündmusi tähendab olla valvel. See on püstitada Peetruse kuked kirikutornidesse. Ega me sellepärast kukeusulisteks muutu, kui piibellik valvsusesümbol meile ajalugu meelde aitab tuua.
Mõelgem sellele ka käesoleval nädalal, sest Kristuse lunastustöö pole legend paratamatusest ja ajaloohämarustest kangastuvast sündmusest, vaid igal ajahetkel taastekkiv Jumala tegu.
Jaan Tepp

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)