Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Pärast Nuustakul käiku võib sõita Soome

18.06.2008 | | Rubriik: Kirikuelu

Tallinna toomkoguduse reisiseltskond on jõudnud Halikko kiriku juurde. Foto: Anne-Mai Salumäe

Tallinna toomkoguduse seenioridel on põhjust tänada Taevaisa oma õpetaja Jaak Salumäe ja tema väga toimeka abikaasa Anne-Mai eest, kes ligi kümne aasta jooksul on meie 30–40-liikmelise sõpruskonna suutnud liita tegusaks ja toimivaks ühenduseks.
Kui sügisest algaval hooajal saame kokku üks kord kuus kohvilauas, põnevusega Anne-Mai valitud ja saladuses hoitud üllatuskülalist mõistatades, siis suve ootuses tõuseb ärevus lakke. Viimastel aastatel on meist saanud matkasellid. Oleme näinud kauneid kirikuid nii mandril kui saartel, eelmisel aastal käisime ära ka Nuustakul. Nüüd võisime puhta südametunnistusega vastata jaatavalt Turu toomkiriku sõpruskoguduse küllakutsele!
Puhtus ja lillerohkus
31. mai varahommikul algaski meie reis. Helsingis ootasid meid juba Turu sõpruskoguduse esindajad, abielupaar Harri ja Sisko Raitinen. Nendega koos jätkus teekond Turu suunas. Saime rohkesti teavet ajalooliste seikade ja isikute kultuurilooliselt oluliste tähiste kohta; näiteks võisime näha Inkoo kirikus 14. sajandist pärit «Surmatantsu» freskot.
Jõudsime väikelinna Tammisaari maile, kus 82 protsendil elanikest on emakeeleks rootsi keel. Meeldivas vabaõhukohvikus Gamla Stan kostitati meid kohvi ja maasikakoogiga. Tahaks rõhutada, et kõikjal valitses puhtus ja kord, lillerohkus ja pügatud murud olid muljetavaldavad.
Turu linnale lähenedes hakkaski kõigepealt paistma Turu toomkirik – meie sõidu sihtpunkt. Tutvustava linnaekskursiooni ajal nägime kauneid ehitisi, maju ja õitsvaid aedu – ikka ja jälle saime kinnitust soomlaste kõrgest ehituskultuurist.
Ööbimispaik asus umbes 30 km kaugusel Turu kesklinnast, looduskaunis merelahe sopis paiknevas laagrikompleksis. Pärast õhtusööki tegime väikese jalutuskäigu lähiümbruses. Enne uinumist kogunesime kabelisse, kus laulsime Anne-Mai poolt kokkupandud lauluvihikuist tuttavaid ja armsaid vaimulikke viise elektrioreli saatel. Kauni päeva lõppakordiks oli õpetaja Jaak Salumäe südamlik õhtupalvus. Nii oli esimene päev Soomes õnnelikult lõpule jõudnud.
Ja juttu jätkus kauemaks
Teist päeva alustasime jällegi kabelis hommikupalvusega. Pärast hommikueinet sõitsime tagasi Turusse. Pooltund enne kell kümme alanud missat kulus põgusaks tutvumiseks toomkirikuga, mis on Soome luteri usu peakirik. Võrreldes meie kodukirikuga on see palju suurem, pikkust 100 m, tundub rangem, askeetlikum, mahutab umbes 2000 inimest. Rahvast kogunes palju. Eelmine päev oli Soomes pidulikum seoses koolide lõpetamisega. Meie õpetaja pidas jutluse.
Järgnevad tunnid veetsime kogudusemajas kirikust umbes 150 m kaugusel, kus sõpruskoguduse liikmed meid lahkelt tervitasid ning kuuma kohvi ja maasikatordiga kostitasid.
Meie vastuvõtt oli ühendatud kohaliku kauaaegse kirikumehe piduliku pensionile saatmisega. Peeti rohkesti kõnesid, anti üle kingitusi ja meeneid, musitseeriti. Ka meie koguduse poolt ütlesid tervitussõnu õpetaja Jaak Salumäe ja juhatuse esimees Raido Rüütel.
Aeg möödus lennates. Vestlused Soome sõpradega oleksid võinud jätkuda, kohvil ja tortidel ei paistnud lõppu! Kuid laev ootas meid Helsingi sadamas. Viimased südamlikud tänud ja vastastikused lubadused uuesti kohtuda näitasid meie külaskäigu õnnestumist.
Merereis möödus rahulikult. Hansabuss tõi meid turvaliselt Kaarli kiriku parklasse, aitäh toredale bussijuhile! Ning südamest tulev tänu meie oma kogudusele ja sõpruskogudusele, kes kandsid kõik reisiga seotud kulutused. Olime jõudnud koju. Taevaisa oli kinkinud meile kaks meeldejäävat päeva.
Helgi Vilu,
pensionil olev lastearst

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)