Esileht » Arvamused » Artikkel »

Pärast matuseid

28.03.2012 | | Rubriik: Artikkel

Kui ahi taas küdema sai, istusin ja hingasin. Justkui seisak, kui ei osanud nagu midagi edasi teha. Liive Koppel
Kui ma pärast matuseid vanemate majja sisse tulin, oli seal jahe, rõske, sumbe. Kütmata maja oli seisnud kuid kinnise ukse taga. Asjad seisid, nagu miski oli inimestest jäänud: luuavars verandanurka vajunud, vundament vähe katki, kondid koerakongi suudmel. Esikus seisatasin, hingasin. Lõhn – seisnud, sumbunud, vana lõhn. Igas majas oli omasugune lõhn, siin siis niisugune. Tõmbasin esikukapi korraks lahti: vanu riideid, kaltse, pesu tuubil täis topitud. Misasja ma nendega küll peale hakkan, kui neid koristama pean? Kõva surumisega vajutasin krägiseva ukse kinni. Oh, kui ei peaks neid lõppenud elusid taas avama!
Toas seistes lasin end mõneks hetkeks pingest lahti. Tühi ja lage ja kütmata. Mahajäetust peab ise koha peal kogema, et seda õieti tunda. Kerge kõhedus oli ka: äkki keegi juba elab siin, tuleb nurga tagant vastu, kui tubadesse vaatan. Võtsin ennast kokku ja tegin tubades tiiru peale. Ei olnud kedagi, sahvris ka ei olnud.
Vaatasin nagu kõrgem ülemus keset tuba. Ma võisin nüüd hakata siit asju ära viima. Mitte keegi enam ei käskinud ega keelanud, mis asja ma võin liigutada ja mida ei või. Aga mida ma esimesena puudutan, millest kinni hakkan? Jätaks kõik sinnapaika, las tema vajub kõige täiega … ma ei tea, kuhu, aja voogudesse. Kunagi tulevikus on selline hetk, et keegi teine tuleb minu majapidamisse sisse, seisab ja vaatab: mida võtta, mida jätta. Mõtle sellele hetkele!
Tuli midagi konkreetset tegema hakata, et mingisugunegi järg tegevuses tekitada. Tõmbasin kindad taskutest ja läksin uuesti välja. Kaevasin katkise lumelabidaga kuuri juurde tee. Küüni värav oli unustatud lahti, lumme jäänud. Küüni katus kukub varsti sisse. Vaja teda enam pole, kes teda parandab. Mäletan veel, kui neid küüni palke üles aeti. Elav jutusumin valitses ehitusel. Nüüd olen mina üksi siia õue peale jäänud, kes seda veel teab. Lahtises puukuuris oli kirves veel otsapidi pakus. Ausad inimesed, keegi pole võtnud. Lõhkusin sületäie tolmanud lepajuppe ja tõin tuppa.

Ahju ees tuli ruumi teha, et üldse elama ja liigutama saada. Vanad saapad vasakule ja korvid-panged paremale. Tuhka võtsin ka kõrge pangetäie välja. Tuletegemine oli ikka esimene, kui kuhugi külma majja dessandiga sisse tulid. Õhtupoolel kavatsesin veel kütta. Korraga ei tohtinud palju. Mõtlesin siia mitmeks päevaks jääda. Tuha heitsin kaugemale lumele. Pilves päev ei näidanud helenemist ja helgumist. Koplikuuski olin ma kui palju vaadanud – täna oli nina maas ja silmade peitmise ilm. Toas lükkasin laua lagedaks, otsisin juhtme ja panin veekannu soojenema. Mingit kohvipuru kapis veel oli, umbusklikult puistasin kaks korda tassi sisse.
Vanemate eluajal oli ikka nii, et püüti väljas töö mingisuguse järguni ära teha, siis soojendati ennast toas, istuti ja rüübati kohvi. Isaga oli nii, et ta jäi metsas kadunuks. Tal oli mingisugune tüli maamõõtmise pärast, läks tema sinna metsa nendega õiendama, hiljem ära tulles muutus mingisugusel põhjusel liikumisvõimetuks ja külmus surnuks.
Otsisime teda hulga inimestega. Surnukeha märkas neljakümnest inimesest koosneva aheliku kõige parempoolsem mees. Inimesed aitavad kriitilisel momendil, ma ei saa küll öelda, et inimesed polnud lahked. Kust nad kõik kokku olid tulnud autodega, paljusid ma ei tundnudki üldse. Väga kergesti leidsime üles. Praktiliselt poole tunni järel, kui metsa sisse läksime, hakkasid kostma hüüded «leitud on!». Jumala õnn! Kui poleks leidnud, siis teadmatus vaevab ikka kõvasti.
Kui lähenesime hukkumiskohale, kujutasin avanevat pilti ette. Nägemise ulatuses see palju ei erinenud. Ta lamas kõhuli maas vesises kohas põõsa lähedal. Jope, müts, kummikud. Vigastusi tal ei paistnud, seda nägin oma silmaga. Nagu kõik alajahtunud oli ta osaliselt end paljaks ajanud. Tema, 1925. aastal sündinud mehe elu lõppes siis sealsamas paigas ja sedamoodi. Kas oleks tema lapsepõlves keegi seda osanud ennustada? Väljakandmist oli ehk kolme kilomeetri jagu. Vahetasime üksteist üle soomätaste turnides. Jäi küllalt aega mõelda, miks kõik nii oli läinud.

Selsamal hukkumise päeval, hommikul pärast kümmet ta helistas mulle. Oli selline rõõmsameelne, värske hääl. Üks ja vist ainuke kord, kui ta mulle üldse helistas. Meil polnud tugevat vastastikust tõmmet läheduse või puute järele. Kui kaugel hallil viivul koju jõudsin, ilmus kusagilt majapidamisest välja, kätt ikka andsime: «Sa tulid kah mind vaatama.»
Aga sellel päeval ta täiesti ootamatult helistas. Pühapäevane hommik, see oli surnutepüha, me pidime kirikusse minema, kiirustasime. Ja tema helistas. Ta oli kasutatud mobiiltelefonide poest endale telefoni ostnud ja proovis sellega helistada. Leppisime kõnes kiirustamisi kokku, et õhtul ma helistan uuesti ja siis räägime pikemalt.
Õhtul ma helistasingi. Mitu ja mitu korda helistasin. Kutsus, kutsus, kutsus. Aga keegi ei võtnud vastu. Eks ta siis juba lamas seal, külmunult või poole­eluga. Seda telefoni tal kaasas ei olnud. Pärast telefoni pabereid uurides leidsin, et ta oli oma numbri ka ekslikult öelnud, kahel numbril olid kohad vahetatud. Nii et ma parima tahtmise juures poleks saanudki talle helistada. Aga hommikul ta mulle helistas. Ta nagu otsis kontakti ühe lähedasema inimesega, kes tal oli, pojaga. Kas me tunneme vaistlikult elusündmusi ette? See tema häälepilt tollest hommikust on mul praegu kõrvamälus.
Tuttav sensitiiv, kelle poole me kohe kadumise järel pöördusime, ütles: «Ma näen, et ta on väga ärritunud ja eksleb seal.» Ta kirjeldas, kuidas ja missuguses paigas ta maas on. Sensitiiv määras kaardi järgi ligilähedaselt tema asukoha, kusjuures ta oli ise umbes 160 kilomeetrit eemal. Minu isast ja nendest paikadest ei pidanuks ta varem midagi teadma.
Me kontrollisime sensitiivi sellega, et näitasime talle erinevate inimeste fotosid. Fotode järgi ta arvas eksimatult ära, kes neist elab ja kes mitte. Võib-olla see on sensitiividel algkursus ja lihtne asi – ma ei tea. Mul igatahes selliseid võimeid üldse pole, muidu vaataks ka minevikku. Sensitiivi jutu järgi hõljub info möödunud sündmuste kohta veel kaua üleval.

Eestlased on kanged tõe ja õiguse taganõudjad. «Ega ma oma ei jäta, ma lähen ülemkohtuni välja», olen kuulnud lauset. Eks isagi läks sinna metsa tõde ja õigust nõudma. Kas Tammsaare viie köite järel leidis tõe ja õiguse üles? No ei leidnud. Minu teada isal ühtegi niisugust otsest haigust ei olnud, mille pärast oleks pidanud kohe ära surema. Võib-olla elanuks tänagi rahulikult, kui oleks tõe ja õiguse nõudmises tagasi hoidnud. See praegune kohtusüsteem on üks suur äri. Kas need meeletud tasud ja lõivud on kuskilt otsast põhjendatud? Ja kui sa lõpuks selle õiguse paberi saad, mis sa sellega peale hakkad? See on puhas vedamine, kui selle süsteemiga üldse kokkupuutumist pole.
Ahi oli ammu ära küdenud, kell läinud üle nelja, vaatasin aknast metsa taha vajuvat päevavalgust. Igal tunnil olid päeva näol oma varjundid ja värvid. Vaikne, kutsusin poega ka kaasa, et tule, oleme seal mõne aja. Tema vastu, et ei, seal on nii igav, seal on nii igav. Tunnen, et noored otse kardavad vaikust. Et igal hetkel peab neil mingi musa lärmama. Vaikus on noore jaoks viimane surm. Masendav – ütlevad.
Aknaalusel, ema kuivanud potilillede vahel jooksis mingi putukas. Jälgisin tema teekonda. Kas isa viimane teekond seal metsas oli ka selline putuka tee – kui ülevalt poolt vaadata? Et läks tema jope ja kummikutega nagu putukas seal metsa all ja keegi ülaltpoolt näpuotsaga toksas. Ja siis ei olnud enam isa. Mõnikord Jumal aitab ja mõnikord ta ei aita. Mõnus on sellest siis mõelda, kui osutav näpp ei ole just sinu peale suunatud.
Tõusin, kohendasin end, et lähen toon veel puid. Teine kord oli kindlasti vaja veel kütta, et siia ööbima jääda. Tegevuses need mõtted ja tunded liikusid teistmoodi. Tundsin, et pelgan uut kohtumist vanematega tulevikus, kui toimub ülestõusmine ja igavene elu. Ma tõsiselt kartsin seda. Siis algab kõik jälle otsast peale, see kamandamine ja õpetamine. Ära tee niimoodi ja mis sa jälle seda teed!
Isegi kurja vaadet kartsin, et ma pole nii hea poeg olnud, kui pidanuksin olema. Sest räägitagu mida tahes, aga inimese iseloom on ülimalt püsiv ja muutumatu. See läheb ka surmast läbi nõndamoodi, nagu see oli. On asjad, mida üks inimene alati teeb, ja on asju, mida üks inimene kunagi ei tee. Sellest tunnedki ära inimese mustri ja loomuse.
Üks mees, kes kasvatas lilli, tuli kasvuhoonest välja kimbu nelkidega ja viskas ukse lähedal mõned näpitud lehed minema. Ja ma nägin: neist lehtedest oli sinna kogunenud tohutu suur hunnik. Ning ma mõistsin: inimene – see on väga, väga püsiv olend.

Lumiselt rajalt astusin korraks sisse kasvuhoonesse, mille uks oli poolenisti lahti vajunud. Emast jäänud kuivad tomatiraod seisid veel tokkide küljes. Panged ümber läinud, lillepoti tükid hallil mullal, kõvera haruga hark, nii nagu see kõik nendest jäänud oli. «Nendest,» ütlesin endamisi. Inimeste elu sarnaneb tomati- ja kurgitaimede omaga. Algul nad kasvavad, õitsevad, lopsakad lehed varjutavad kogu kasvuhoonet. Siis aga kuivavad, kolletuvad, kärbuvad väikseks. Tuleb aiapidaja, korjab kuivanud raod kokku ja viib lõkketule peale.
Vanemad on oma teatevahetuse ära elanud, elu edasi andnud, ja nendest on saanud ka kuivanud raod, mis kokku kogutakse ja kuhugi minema viiakse. Enne 1940. aastat juba algas neil see teadlik elu. Inimese elu on ainult pikem kui tomatitel ja kurkidel, mille raagusid ma kasvuhoones nägin.
Väljumisel jäi üks roostes mullapang jala ette. Samasugused panged olid emal elupäevad laudas. Mäletan, kuidas ta seasööki segas vahel lõuna ajal, kui talitustega jälle väga kiire oli. Kaks kopsikut jahu kallas sõimest pange ja siis käega segas seakörti. Käed olid tal eluaeg pragulised, tumedad, kõverdunud. Polnud kaunis ja ilus, aga eks nemad elasid ka sedamoodi, kuidas nad said ja oskasid.
Teinekord vaatasin kuuri ja vildakaid uksi, aga ju siis polnud võimalik paremini teha ja kaunimalt elada. Kogu aeg oli töölkäimine kaelas. Oma töö jaoks ainult laupäev-pühapäev, laupäev-pühapäev. Aga mida sa selle laupäeva-pühapäevaga jõuad? Mattes oli emal sõrmus nagu niidikeseks kulunud ja sõrme sisse kasvanud. Selline mälestus nende pikast tööpäevast ja rabelemisest elus.
Kuuri lähedal kasvas veel üksik pihlakapõõsas. Seisin lumes ja kaesin õhtuvidevikku kaduvat maad. Vanasti oli neid pihlakapõõsaid siin terve rida. Vanasti käis kohe meie kõrvalt läbi küla karjatänav. Nooremad ei saa enam üldse aru, mis asi oli karjatänav. See siin oli suur küla, 45–50 elamise kohta vähemalt. Ja mööda karjatänavat aeti kogu küla lehmad tagakarjamaadele sööma ning õhtul jälle tagasi, kõlina ja hõisete saatel.
Kõik talud pidasid ju loomi. See oli looduslikult kohe sisse kasvatatud selline tänav, puudega kahelt poolt palistatud. Veel kuuekümnendatel aastatel oli see täiesti alles, kuigi enam ei kasutatud. Maaparandusega aeti see tänav tasaseks, kaotati hoopis. Mina veel nägin seda väiksena, kas olen mina viimane sidelüli mineviku ja oleviku vahel? Mis nüüd on külast jäänud? Mõni üksik pensionärikene käib kilekotiga poes. Külaelu ilme on neljakümne viie aastaga tõsiselt muutunud.

Kui ahi taas küdema sai, istusin ja hingasin. Justkui seisak, kui ei osanud nagu midagi edasi teha. Madal rippuv elektripirn põles. Tänastes uudistes kõlas: kas sina juba kaupled mõjuvõimuga, kas sina juba omad lapspornot? Šokivangistust lubati anda kellelegi. Lastemängud!
Keerasin uuesti kinni. Oh-jah, kui kaugel olin oma muredega moodsast elust. Aeg on kõver, aeg on sant. Hingasin vaikuses: istun siin nagu rott urus vihma ajal ja ootan halva ilma möödumist. Kui huumorimeelega suudad püsida selles tigedate ja jobude ühiskonnas, siis suudad.
Vaatasin toas seistes enda ümber. Kapid olid riideid täis: kaks kappi, kolm kappi. Tõmbasin ukse lahti ja näpuga üle riidepuude.
Tihedalt täis, viimseni, järjest. Ärge koguge endale varandust, mida koi ja rooste rikuvad. Siin oli nüüd see lausa õige öelda. Uue iseseisvuse alguses tuli seda humanitaarabi ju väga kõvasti sisse. Väikelinnaski oli mitu kaltsupoodi. Siis muudkui käidi ja toodi, käidi ja toodi, et hästi odavalt sai.
Eks sai ju neile öeldudki, et mis te neist nii palju veate, aga ega siis kedagi õpetada ei saa. Igaüks on ise tark. Nemad vastu: läheb tarvis, läheb tarvis. Siin nüüd oli – läheb tarvis. Eks igaüks arva, et ta elab lõpmata kaua. Mis mina pidin nendega tegema? Taaskasutuskeskus – kui selline üldse on läheduses? Põletada? – Kahtlesin. Lihtsalt maha jätta ja vaikimisega katta – seda ei saanud ju ka lõputult. Kunagi peab otsustama.
Euroopa võlakriisiga seoses räägiti, et inimene ei kasuta 80% asjadest, mis tal on. Võib-olla rohkemgi ei kasuta. Ahnus ei kaunista kedagi, aga jällegi: ega inimest õpetada ei saa. Mis kasu on olnud kiriku õpetuslikust sisust? Kui omad vitsad jõuavad peksta, siis jõuavad … väikese terakese võrra tarkust pähe.
Masendav oli materiaalse külje nii tohutu ülekaal kõige muu suhtes. Räägiti söögist ja riietest ja soojast toast ja seakartulitest ja põhust loomadele. Mõnest muust huvist ära siin üldse piuksatagi.

Paksu raamatu vahele oli emal kogutud neid tsellofaanist krõbisevaid kommipakendeid. Ei tea, kas nad närisid ka neid kõvu klaaskomme, mille kotte krabiseb siin hulgaliselt? Oli kunagi selline aeg, kui polnud mitte midagi moosipurkide peale panna. Meierei valkjat võipaberit köitsid niidiga ümber purgi. Läbipaistev tsellofaan tundus juba moodne kattematerjal.
Koolilugemikus oli värss tublist Kerstist, kes aitab ema: tsellofaanist lõikab ratta, / millega saab purki katta. Selline hästi kitsas vaade läbi pilu. Et kunagi oli suur puudus tsellofaanist ja siis oli ema elu lõpuni kogunud krõbisevaid kommikotte. Kas ma tohingi neid üldse puutuda ja minema visata? See on püha asi. Inimene on nii tahtnud. Ta on nii uskunud.
Toad tundusid ikka veel jahedad õhtuvidevikus. Olin tulnud otsekui klassiruumi õppeaasta lõpul, kui kõik on lahkunud ja ära läinud. Tühjuse ja mahajäetuse tundmus kandis mind kuhugi kõrvale. Pilk eksles veel kord asjade kohal: mis siin nõuks võtta teha?
Höövel … kapi otsas. Kunagi isa pahandas minuga, et ma olen tema teadmata tema höövli lakast võtnud, et justkui nagu varastanud. Üldiselt ta ei pahandanud asjade võtmise pärast, aga sellest höövlist kerkis jutt esile. Siin nüüd oli … höövel. Kõik jääb meist ju maha, mis nende asjade pärast pahandada teiste inimestega.
Leidsin koolilapse vana joonistusvihiku: Nõmavere 4-kl. kool / 1967.-68. õ.-a. Õde oli talve joonistanud – lumehang, metsaviirg, puu, põõsas, suusataja. All punase tindiga väike hinne 4. Lapsepärane talvepilt süvendas kõheduse ja jaheduse tunnet. Asjad on püsivamad kui inimene, nad ulatuvad puudutama üle inimliku aja.
Lamasin voodil. Ööst joonistus välja akna helenduv koht. Minu meelest oli aknakuma öös püha asi. Kui palju oli siingi majas lamatud ja öist aknakuma nähtud. Lootusega, igatsusega. Ehk on inimese elugi nagu aken: see kord on lahti ja siis sa näed välja valget päeva, ja siis sa enam aknast näha ei saa.
Rannar Susi

Teemad:

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)