Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Pärandist, mis on rikastanud maailma

02.10.2013 | | Rubriik: Juhtkiri

Toetudes oikumeenilisele koostööle ning oma partneritele kõrghariduse vallas, oleme kirikuna võtnud eesmärgiks hoida hariduse kõrget taset. Selleks tuleb investeerida inimestesse ja nende tulevikku, olgu see siis stipendiumide või toetuste, õpetajate või õpetlaste kaudu.
Mõeldes järgnevatele põlvkondadele küsin, kuhu lähevad edasi õppima need poisid ja tüdrukud, kes astusid tänavu esimest korda toomkooli, Kaarli kooli, Tartu Peetri luterlikku kooli või teistesse üldhariduskoolidesse. Kas nende hariduskäik viib neid läbi kirikule kuuluva või riikliku gümnaasiumi? Ja kuhu suunduvad tulevased usu-, õigus- ja arstiteaduse, vabade kunstide jt üliõpilased aastal 2025? Kes on nende õppejõud ja mentorid ehk eeskujud siin Eestis või ka laiemas maailmas? Kas nad saavad rakendusliku või akadeemilise kõrghariduse?
Tänapäeval on haridusvõrkude ning rahvusvaheliste konverentside vahendusel võimalus läbi käia erinevate valdkondade, erinevatelt mandritelt pärit ja eri rahvusest õpilastel, õppejõududel ja õpetlastel. Maailm tuleb kokku. See on ülikoolis ja ülikoolilinnas olemise üks privileegidest.
2010. aasta juulikuus toimus Society of Biblical Literature rahvusvaheline piibliteaduslik konverents esmakordselt Eestis. See tõi Tartusse kokku üle 400 inimese eri kontinentidelt. Avasessioonil tutvustati Uku Masingu ning Arthur Võõbuse elu ja tööd. Ettekandjateks olid dr Urmas Nõmmik ja dr Amar Annus.
Rändan mõtetes Tartu Ülikooli Vana Testamendi õppetooli ajalukku, sest siit saab esile tuua näite sellest pärandist, mis on rikastanud teadlaste ja vaimulike maailma.
Alustan Alexander von Bulmerincqist. Tema õppis evangeelset teoloogiat, Vana Testamendi teadusi ja semiidi keeli Tartu ja Leipzigi ülikoolis, kaitses teoloogiamagistri väitekirja 1894 Tartu ülikoolis ja oli Tartu ülikooli erakorraline, hiljem korraline semiidi keelte professor. 1908–1912 oli ta TÜ usuteaduskonna dekaan ning temast sai Vana Testamendi ja semiidi keelte professor. Tema kuulsamateks õpilasteks olidki teoloog ning orientalist Uku Masing ja süroloogiks kujunenud Arthur Võõbus.
Uku Masing oli pärast sõda EELK Konsistooriumi teaduslik sekretär ja usuteaduse instituudi (Usuteaduse Kõrgema Katsekomisjoni) õppejõud ning pidas loenguid Vana Testamendi ja usundiloo alalt. Arthur Võõbus oli pärast sõda Chicago ülikooli Uue Testamendi ning algkiriku ajaloo professor.
Edasi viivad mõtted kahele Uku Masingu õpilasele. Need on vaimulikud ja teadlased, kes on andnud meie kirikule ja teoloogilisele haridusele suure panuse oma eeskuju ja produktiivsusega nii akadeemilises kui kultuurivaldkonnas: Toomas Paul ja Kalle Kasemaa.
Arthur Võõbuse pärand on edasi kandunud tema õpilaste kaudu. Olgu siin nimetatud süstemaatilise usuteaduse professor Philip Hefner, kes omakorda oli dr Anne Kulli akadeemiline juhendaja Chicagos, ning kolm Kanada Evangeelset Luterlikku Kirikut teeninud vaimulikku ja õppejõudu, keda isiklikult tundma olen õppinud: piibliteadlane ja kirikuloolane Walter H. P. Freitag, Uue Testamendi teadlane Erwin Buck ja Vana Testamendi teadlane Roger William Uitti.
Nüüdseks on kõigil nimetatutel omakorda õpilased, kellele teoloogiline pärand on juba edasi antud või antakse. See, mis sai alguse Tartust, ulatus terve maailmani – universitas. Aga mis edasi? Kellest saavad õpetajad ja eeskujud neile, kes astuvad ülikooli aastal 2025 või 2040? Kirikuna ei tohi me omapoolsest toetusest loobuda ja koostööpartnereid ära unustada, kui tahame abiks olla selles, et järgnevatel põlvkondadel oleks olemas õpetajad ja eeskujud emakeelses teoloogilises hariduses.

Piir,Gustav

 

 

 

 
Gustav Piir,
assessor

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)