Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Paranda meelt!

25.06.2015 | | Rubriik: Jutlus

Lk 13:1–5
Katastroofid, nagu meedia neid kõikjalt maailmast iga päev meie ette kannab, tekitavad küsimusi. Küsimusi, mis väärivad kahtlemata arutelu või juhivad meie tunded kahetsusse ja leina. Kuigi Jeesuse ette tuuakse kaks katastroofi, mille üksikasjad aeg on kustutanud, erinevad toonased uudised pealtnäha vähe möödunud nädala välisuudistest.
Õudne märkus galilealaste vere segamisest nende ohvrite omaga viitab palverändurite veresaunale, mis on riigi poolt sanktsioneeritud terror. Torni kokkuvarisemine on aga juhuslik õnnetus. Me ei saa teada, miks Pilaatus need inimesed tappa laskis või miks täpselt varises kokku torn. Inimesed nägid ootamatult ja ilma selgelt nähtava põhjuseta toimunut, mis tuletab meelde, kui ebakindel on meie elu.
Sageli küsitakse, miks laseb Jumal kõigel sellel juhtuda või et kui Jumal on hea, kuidas saavad sellised asjad võimalikuks.
Jeesus ei selgita vägivalda, mida loodus ja inim­olendid järjekindlalt teistele inimestele põhjustavad. Rõhutab aga, et ohvrid ei teinud midagi valesti – midagi, mis oleks põhjustanud nende surma. Ta iseloomustab elu – ettearvamatut, jõhkrat ja lühikest, nagu see just on, kedagi süüdistamata. Ta esitab maapinnal värske vere ja kivirusude keskel trooniva edasilükkamatu küsimuse: kuidas on lood sinuga? Kuidas elad sa elamiseks saadud elu?
Kuigi katastroofid on alati inimeste meeli vangistanud, märgib Jeesus ainult, et me ei tohi võrdsustada tragöödiat Jumala karistusega. Jee­sus pöörab kõrvale nii tähelepanust katastroofide ohvritele kui ka miks-küsimustest, adresseerides need meile, kes me seni ellu oleme jäänud universumi ning inimühiskonna kataklüsmides. Ei tohi võtta oma head õnne tõendina Jumala erilisest õnnistusest. Tragöödiad raputavad meid küll aeg-ajalt välja enesega rahulolust, millega oleme harjunud elus läbi saama. Need avaldavad meile muljet enam kui ühegi prohveti sõnad ohtudest meie olemasolule.
Aga tragöödiad juhivad ka paljud, kes järgivad sündmusi kaugusest, suust suhu või ööpäev läbi edasiantava uudisvoo kaudu, kaitsma end mõistuspäraseks seletamise ja valekindlusega. Meie küsimus on siis: kas me rajame oma elud oma seletustele, mis lasevad terve päeva läbi ajada, tundes end õnnistatuna, ohutult ja eeldades endale paremat õnne, kui on olnud meie õdedel ja vendadel Süürias, Charlstoni kiriku piibliringis või Ukrainas – nii ohvritel kui veel alatasa ohus ellujäänutel? Või rajame oma elu teadmisele, et Jumala kohtuotsus on kindel? Kas suuname oma jõupingutused eeldusele, et Jumal võtab valmistada meid ette selleks kohtuotsuseks?
Meeleparandusvajadus on universaalne olukord, mida ohvrid ja ellujäänud jagavad. Kui Jeesus ütleb kaks korda, «kui te ei paranda meelt, hukkute kõik nagu need», ei tõota ta jumalatutele hävingut. Ta viitab igavesele surmale kui inimese hinge hävitamisele, rõhutades ootamatust, millega see surm saabub. Just nagu Pilaatuse ja torni ohvrid ei saanud võimalust valida oma viimse hingetõmbe aega, nii leiavad meeleparandamist liiga pikalt edasi lükanud äkki, et on enese kaotanud.
Õigustatult teeb ettevaatlikuks pärast iga nii loomulikku kui ebaloomulikku katastroofi ülespiitsutatav hirm. Aga pangem tähele, et Jeesuse lähenemine järgib teist teed. Ta ei luba õnnetustest vabanemist, kuid kutsub oma kuulajaid üles vale enesekindluse vastu, kui elu haprus nõuab edasilükkamatust ja see pakilisus näitab meile võimalust haarata Jumala halastusest.
Meeleparanduse tõeline tähendus kahvatub, kui eksida ja mõista seda moraalse puhtuse, siira kahetsuse või 180kraadise pöördena. Pigem rõhutatakse nii siin kui mujal pühakirjas muutunud meelt, uut viisi näha asju, veendumust täiesti teistsuguses väljavaates. Nii et inimene näeb neid samu asju, aga hoopis teises tähendusväljas. Meeleparandusel on ka moraalne väljund, kuid seda ei saa mõista kui ümberehitatud elu ja kõlblust. Olgu meeleparandus Jumala poolt antu või täidesaadetu või inimese leitu, ikka kõneleb see täielikust ümberorienteerumisest, uuest teadvusest oma puudujääkide ja kogu oma keeruka olukorra kohta.
Tragöödiatel, nagu eluraskustel üldisemalt, on ilmselgelt oma moodused inimesi Jumala poole tõugata. Paraku tulevad tragöödia ja raskused nii äkitsi, et nad tähendavad sageli lõppu meie võimalustele elada oma elu Jumalale toetudes. Jeesuse sõnad otsustuse ja meeleparanduse kohta on hirmutavad, kuid kujutavad inimese elu kingitusena, tõsi küll, väga haprana. Haavatavate olenditena, nagu me oleme, võime eeldada vähe ja ka teha vähe iseenda säilitamiseks. Siiski on tee meeleparandusele sillutatud rõõmuga. Ning me leiame armu ja halastust keset meie põgusa olemasolu kohutavat ebakindlust ja kummalist ilu.
Bender,Elve

 

 

 

 
Elve Bender,
Tarvastu Peetri koguduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)