Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Paraku ka leivast …

27.01.2016 | | Rubriik: Juhtkiri

Eelmise nädala teisipäeval ja kolmapäeval kogunesid EELK vaimulikud Nelijärve puhkekeskusesse oma järjekordsele konverentsile. 1989. aastast ennesõjaaegse usuteadlaste konverentsi eeskujul ellu kutsutud institutsioon, mis esimestel aastatel kandis õpetajate konverentsi nime, on omandanud kindla koha meie kirikus. Mitte ainult seetõttu, et vaimulike konverentsi pädevusse kuulub kiriku õpetusse ja liturgiasse puutuvate küsimuste heakskiitmine enne nende kehtestamist kirikukogu poolt, vaid ka omavahelise osaduse ja kokkusaamise mõttes.
Avastasin endalegi üllatuslikult, et olen vaid kahelt konverentsilt puudunud, mistõttu saan võrrelda tänast seisu nii kümne, kahekümne kui ka peaaegu kolmekümne aasta taguse ajaga. Et konverentsidel osaleb alati suurem osa meie kiriku vaimulikest, ei peegelda sellest osavõtjad mitte ainult EELK hetkeseisu, vaid lasevad mõneti ennustada ka tulevikukuvandit.
Kui esimestel aastatel andsid tooni vanema põlvkonna vaimulikud, kellest paljud mäletasid veel ka sõjaeelseid konverentse, ning suhteliselt vähe oli noori, siis umbes kümme aastat hiljem oli pilt oluliselt muutunud. Peale oli kasvanud täiesti uus vaimulike kaader, kes laulva revolutsiooni ja vabaduse eufooria kiiluvees olid kirikuga liitunud ja lootusrikkalt vaimulikutööle asunud. Uue aastatuhande esimese kümnendi keskpaigaks sai just sellest võimekast ja haritud põlvkonnast juba kandev jõud meie kirikule.
Tänavusel konverentsil, millest korraldajate hinnangul võttis osa rekordarv vaimulikke, oli pilt ühest küljest rõõmustav, et meid on nii palju, kellest enamik veel ka parimas keskeas. Teisalt teeb aga murelikuks noorte vaimulike vähesus ning see, et miski ei ennusta ka uue põlvkonna peatset tulekut.
13. jaanuari Eesti Kirikus tõstatas õpetaja Kristjan Luhamets oma kolumnis «Tähelepanu, valmis olla … 2040» olulise küsimuse meie kiriku töötegijate järelkasvu teemal. Ainuüksi see teadmine, et tänavuse, 2016. aasta lõpu seisuga on vaid 7% EELK vaimulikest alla 40aastased, peaks panema meis kõigis põlema kui mitte punase, siis vähemalt kollase tule.
Praegune olukord on mõneti sarnane 1960ndatega, mil eelmise kümnendi veel küllalt suured leerid olid lõppenud ning täistuuridega käima pandud ateistlik propagandamasin oli koos kogudusi ahistavate majanduslike koormistega kirikuelu oluliselt pärssima hakanud. Samas oli aga enamik kogudusi täidetud veel küllalt elujõuliste eestiaegse haridusega vaimulikega, kes uskusid, et vähemalt nende eluajaks peaks kirikus tööd ja leiba jätkuma. Ja jätkuski, nii neile kui ka paljudele teistele. 1980ndate lõpust alates meie kirikutesse saabuma hakanud välismaiste sõprade saadetud toitu ja riideid täis autokoormad meenutasid minu jaoks Jeesuse viie leiva ja kahe kala jagamise õnnistuse jätkumist.
Tänavusel vaimulike konverentsil ei räägitud just palju leivast ehk materiaalsest toimetulekust, mis on paljude noorte inimeste jaoks kindlasti üheks eelduseks, et üldse teoloogiat õppima minna. Küll aga kõneldi pühendunud tööst, mida oodatakse kõigilt neilt, kes on käe adra külge pannud, ja õigest õpetusest, mida tänapäeva sekulaarses maailmas inimestele jagada tuleb.
Kuigi Jeesus ütleb, et inimene ei ela ainult leivast, ei tähenda see seda, et kirikus peaks tööd tegema tühja kõhuga. On väga hea, et kirikuvalitsus on viimastel aastatel käima lükanud vaimulike palgatoetuskassa ning EELK toetusfond on võimaldanud rohkem kui paarikümnel vaimulikul ja ligi kümnel juhatuse esimehel minna palverännakule oma patareisid laadima.
Piiskop Joel Luhametsa palvel on vaimulike konverentsi initsiaator ja selle esimene esimees emeriitõpetaja Peeter Karma välja selgitanud EELK pensionil olevate vaimulike majanduslikku olukorda. Loodan väga, et ka neid, kes on meie kirikut rasketel aegadel ustavalt teeninud, ei jäeta tähelepanu alt välja. Sest me elame paraku ka leivast …

Kukk,Mihkel

 

 

 

 
 

Mihkel Kukk,
Eesti Kiriku toimetuse kolleegiumi esimees

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)