Slava Ukraine
Esileht » Elu ja Inimesed » Tähtpäev »

Paradiisimaast on saanud päris maa

02.03.2022 | | Rubriik: Tähtpäev, Ühiskond

Olen täna rääkimas, mida tähendab minu jaoks Eesti. 

Minu elu on alati olnud seotud kahe keelega: eesti ja inglise keelega. Olen kogu elu elanud Iirimaal Dublinis, välja arvatud paarinädalased suvised reisid Haapsalusse sugulasi külastama. 

Enne minu tulekut siia, Läänemaa ühisgümnaasiumisse kaheks kuuks, oli mul ausalt öeldes väga spetsiifiline mulje Eestist. Eestimaa on olnud minu jaoks nagu paradiis maa peal. Eestlased olid mu meelest alati õnnelikud, nad on olnud alati sõbralikud – omamoodi. Eestis pole keegi päris vaesuses ja elu on kõikjal turvaline.

Seda mõtlesin tõsiselt. Need on nostalgilised mälestused, ühe lapse mõtted, kes tunneb sidet riigi ja kultuuriga, kus ta ei ole kunagi elanud. See on nägemus ühelt lapselt, kes kunagi ei saa täielikult olla osa sellest rahvusest. Pealegi olen ma kahest rahvusest, kahe erineva identiteediga.

Minu elukvaliteet siin Eestis on olnud väga hea. Aga mu arvamus Eesti kohta on muutunud. See on põhiliselt juhtunud kahe asja pärast. Esiteks on mõjutanud kogemused Eesti noortega, eriti siin Läänemaa ühisgümnaasiumis. Eesti noored on oma eluga rahulolematud. Nad tunnevad tohutu palju pinget koolis, on vihased poliitilise olukorra üle ja mures kliimamuutuse pärast. 

Teiseks, ma olen hakanud eestikeelseid ajalehti lugema. See on minu silmad avanud Eesti probleemide osas – Eesti on poliitiliselt lõhestunud. Paljudele ei meeldi võõramaalased. Kui minu väike ema sünnimaa tulevikus ei taha lasta enam sisse immigrante, kuhu siis mina sobin selles maailmas? Kuhu ma väliseestlasena paigutuksin siin Eestis? Kuhu paneksin need eestlased, kes elavad välismaal ja on seal oma perekonna loonud? Kas on ka nende jaoks ruumi siinses paradiisis? Kui need on siiski ainult minusugused väliseestlased ja pooleestlased, kes lastakse sisse, kas see on siis ikkagi paradiis?

Siia tulles lootsin tõestada endale, et saan Eestis hakkama, ja mõnes mõttes olengi saanud: ma söön Eesti toite, räägin eesti keelt ja loen eesti raamatuid. Aga ma lahkun Eestist kahjuks purunenud illusiooniga, et Eestimaa on paradiis. See on kõige tähtsam asi, mida olen õppinud. Sest alles pärast seda, kui näeme, et midagi on valesti, saame seda parandada. 

Paradiisimaast on saanud päris maa. Päris maailmas on alati probleemid, aga probleemide lahendus on lihtne – sallivus ja avatud meel. Mõelge näiteks nende kaasmaalaste peale, kes on oma juured teise maa mulda kinnitanud, enne kui sulgete ukse teisest kultuurist saabuvate inimeste ees. Eestimaa on mulle endiselt kallis, aga näen teda nüüd ilma roosade prillideta. Vabariigi aastapäev on oluline kõigile eestlastele – ka neile, kes elavad Austraalias, Ameerikas või Iirimaal.

Ma soovin kõigile eestlastele üle kogu maailma head Eesti Vabariigi aastapäeva!

Riin Katie McLave

Läänemaa ühisgümnaasiumi 

10.H klassi õpilane 


Tegemist on 17. veebruaril Haapsalus toimunud Eesti Vabariigi 104. aastapäevale pühendatud koolinoorte kõnevõistluse võidutööga, mille ülesandeks oli koostada ja ette kanda pidukõne Eesti Vabariigist sünnipäevalapsele. Võitja sai rahalise auhinna Heino Noore stipendiumist. 24. aprillil on Heino Noore 100. sünniaastapäev. Võidutöö autor sai oma teksti ette kanda ka 24. veebruari aastapäevajumalateenistusel Haapsalu kirikus. 

10. klassi õpilane Riin Katie McLave on sündinud, kasvanud ja kooliteed käinud Iirimaal Dublinis. Sirgudes eesti-iiri perekonnas, kus koduseks keeleks on inglise keel, koolis siiri keel ning Haapsalust pärit emaga rääkides on „salakeeleks“ eesti keel. Riinu huvialadeks on lugemine, kirjutamine, õppimine ning suur uudishimu ajaloo, poliitika ja erinevate kultuuride vastu. Riin soovis tulla Eestisse, et tugevdada sidet oma ema sünnimaaga, parandada oma eesti keele oskust ning saada uusi sõpru.

Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast! (Tn 9:18)