Esileht » Arvamused » Kolumn »

Paradiis ainult enda jaoks

12.06.2013 | | Rubriik: Kolumn

John Caldwell Calhoun (1782–1850) oli omas ajas lugupeetud mees, kes valiti korduvalt USA senaatoriks ja tõusis isegi asepresidendi ametisse. Selle kõrval jättis ta annaalidesse jälje ka juuraharidusega poliitikateoreetikuna, kelle südameasjaks oli võitlus vähemuse õiguste eest.
Lühidalt kokku võetuna seisnesid tema sellekohased vaated väites, et ühiskonna valitsemisel tuleks arvulise enamuse (numerical majority) tahte kõrval alati arvestada ka nn konkureeriva enamuse (concurrent majority) vaateid.
Demokraatia taandamine pelgalt arvulise enamuse soovide seadustamiseks tähendab, et kõikidest eriarvamusest sõidetakse lihtsalt teerulliga üle, teisel puhul nõutakse aga kõigi ühiskonna suuremate huvigruppide seisukohaga arvestamist.
Praktikasse rakendatuna tähendab see, et vähemusel peab olema õigus blokeerida või vetostada tema vastu suunatud või talle ebasoodsat seadusandlust.
Kõlab kaunilt ja Calhouni võiks pidada lausa üheks moodsa liberalismi isadest, kui selleks vähemuseks, kelle õiguste eest ta võitles, poleks olnud toonased Ameerika lõunaosariigid ja eriti sealsed orjapidajad.
Tema mõttekäik nägi välja umbes nõnda: kõiki ühiskondi juhib alati eliit, kes elab väiksemate privileegidega inimeste tööst, seega pole ka orjanduslikus ühiskonnas iseenesest midagi «loomuvastast» või «ebamoraalset».
USA lõunaosariikides on aga orjapidamine osutunud lausa positiivseks hüveks, mitte pelgalt vältimatuks ja ajutiseks paheks, nagu paljud Calhouni seisuse- ja mõttekaaslased väitsid.
Seda seepärast, et orjanduse levik vabastas istanduste piirkonna vaestest ja saamatutest valgetest, kes regiooni arengut pidurdasid.
Orjapidajatel omakorda arenes neis tingimustes iselaadne autunne ja kodanikuvastutus, mis ei lasknud rahal saada ainsaks inimväärikuse mõõdupuuks, nagu Calhouni meelest oli sündinud USA põhjaosariikides.
Orjadel säilis otsene ligipääs nende toodetud materiaalsetele väärtustele, peremees kandis nende eest hoolt haiguses ja vanaduses, millega vähenes sotsiaalse konflikti oht. – Erinevalt Euroopast, kus töölised kannatasid võõrandumise all ja lõpetasid sageli tänaval või vaestemajas.
Orjapidamine oli Ameerika unelma tõeline alus, mille kaitseks toodi ka majanduslikke ning usulisi argumente. Puuvillatootmine oleks orjade tööjõuta kokku varisenud ning Piibel ei leia orjapidamises midagi taunitavat.
Vahel jääb mulje, nagu kasutataks samu teoreetilisi aluseid ja retoorilisi võtteid ka tänapäeva suurtes vaidlustes: nii traditsioonilise perekonna kui homoseksuaalide õiguste eest võitlejad; nii need, kes soosiksid immigratsiooni, kui need, kes seda takistaksid; nii liberalismi eestkõnelejad kui selle vastustajad.
Ikka nõutakse, et ka konkureeriva grupi arvamust tuleb arvesse võtta, eriti seaduste väljatöötamisel. Ja teist poolt süüdistatakse «orjapidamises» ehk püüus kehtestada ebapädeva ning volitusteta enamuse türanniat, seadustada mitte teatud grupi õigusi, vaid privileege. Mida juba Calhounile ette heideti.
Ka skandaal reformierakonna sisevalimistega, mis viis teeneka poliitiku Kristiina Ojulandi väljaheitmiseni parteist, on hõlpsalt taan­datav peatükiks naiste kui reaalsest poliitilisest ja majanduslikust võimust ilma jäetud ning survatud vähemusgrupi õiguste eest võitlemise pikas ajaloos.
Ja nagu ikka on sellel ka usuline taust, mille taani kirjanik Karen Blixen võtab kokku nõnda (Seitse fantastilist lugu, Eesti Raamat 2011):
«Mulle on alati tundunud, et naistele on tehtud suurt ülekohut seeläbi, et nad pole mitte kunagi saanud olla maailmas üksi. Aadamal ometi oli aega, oli see siis pikk või lühike, mil ta võis uidata värskel ja rahumeelsel maal ning jälgida loomi omaenese mõtteis. Meil kõigil on küllap sünnist saadik mälestus sellest ajast. Ent vaene Eeva tuli otse maailma, kus ta leidis eest talle määratud mehe kõigi tema nõudmistega. See ongi kaebus, mis naisel ammugi oma Looja vastu on olnud: ta tunneb, et tal on oma nõudmine, õigus mõnda aega paradiis ainult enda jaoks hoida.»
See viimane on küll väga inimlik soov ja vist laiendatav kõigile viidatud võitlustele erinevate õiguste eest.

Petti,Urmas

 

 

 

 
Urmas Petti,
Eesti Kiriku kolumnist

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)