Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Pandeemia on teinud kirikud nähtavaks

09.12.2020 | | Rubriik: Juhtkiri

Vanal heal Inglismaal on kombeks ikka rääkida kas ilmast või jalgpallist. Need on teemad, mille kohta on igaühel midagi öelda. Ja kui jalgpall ei ole sinu tugevam külg, siis ilm läheb ikka kõigile korda. 

Viimane aasta on andnud meilegi teema, mis kõiki otseselt või kaude puudutab. See on terve lõppeva aasta meid saatnud nähtamatu vaenlane – koroonaviirus –, mis on nii sügavale meie igapäevaellu tunginud, et kui see ükskord taandub, siis ei tea, kuidas elame edasi. 

Kuigi iga nädal kasvav haigestunute hulk kellelegi rõõmu ei too, siis teadmine üsna pea vaktsineerimise alustamisest võiks ometi ühel hetkel tuua viiruspuhangu rahunemise märke ja hingerahu. Samas tuleb enesele aru anda, et vaktsiini kasutuselevõtuga ei saabu päevapealt pandeemia lõppu. Kuid pimeda tunneli lõpus paistab siiski lootuskiir.

Ilmselt on vähe neid, kes arvukatest piirangutest ja karmidest hügieeninõuetest väsinud poleks, kuid terviseamet, politsei jt riigiasutused pingutavad selleks, et väljuksime sellest olukorrast riigina nii hästi, kui see on keerulises olukorras võimalik. Seejuures ei ole riigi pingutuste kõrval vähem oluline ka igaühe enda panus ja mõistmine, et mida püüdlikumalt praegu korraldusi täidame, seda kiiremini saame tavapärase elukorralduse juurde naasta.

Politsei- ja piirivalveametile ning teistelegi riigiasutustele on ses võitluses pandud vastutusrikas kohustus jälgida piirangute täitmist ning nõustada kodanikke ja ettevõtjaid parimal võimalikul moel end kaitsma. Ekslik on seejuures arvata, et riigiametnikel endil on ses võitluses kuidagi kergem. Leviv viirus ei küsi ametit ega auastet ning ühtviisi ettevaatlikud peavad kõik olema, iseäranis aga just need, kes oma töö tõttu paljudega kokku puutuvad. Ka politseinikel ja piirivalvuritel on kodus pered. Koormus nii tööl kui kodus on mitmekordistunud ning pikast kriisiperioodist puutumata pole jäänud keegi.

Milliseks muutub maailm pärast neid raskeid päevi? Millega peame viirusejärgses elus arvestama, milliseid pöördumatuid muutusi see ajahetk enesega kaasa toob ning mida on võimalik viiruse-eelsele ajale taastada? Neile, aga ka paljudele teistele küsimustele ilmselt üheseid vastuseid pole. Küll tuleb tõdeda, et päevapealt ei avane ilmselt ükski uks ning maailm hakkab nähtamatu vaenlase rünnakust taastuma tasapisi ja ettevaatlikult. 

Paljud majandusharud ei ole veel oma põhja kätte saanud ning eesseisvad päevad võivad kujuneda oodatust raskemaks. Küsimus on seegi, kuidas jaguneb vaktsiin rikaste ja vaeste riikide vahel, kas ja kui paljusid saab vaktsineerida. 

Lõppeva aasta jooksul oleme õppinud rohkem kui kunagi varem erinevatest viirustest ja nende levikust. Me ei tea veel, mis pandeemiad selle õppetunni tõttu jäävad olemata, kuid oleme läbinud tõsise kursuse hügieeni osas. Enamik meist on aasta jooksul muutunud palju vilunumaks virtuaalmaailmas. Vaevalt oli keegi meist enne aasta algust ja viiruspuhangut kuulnud Zoomi keskkonnast, mis nüüd on saanud paljudele osaks igapäevaelust. Olen tänulik sellegi eest, et pühapäeviti saan vajadusel osa jumalateenistusest kodust lahkumata. Kindlasti ei asenda see päris kirikus käimist, aga on ikkagi kontakt kogudusega olukorras, kus kinnises ruumis kogunemine võib vallandada mõne uue haiguskolde.

Meie kogudused on õppinud ennast internetis nähtavaks tegema ning jõudnud tänu sellisele tegevusele nende inimeste juurde, kellega ei oleks muidu kontakti saanud. Aga on jõutud ka nende juurde, kes ei ole kunagi üle kiriku läve julgenud astuda. Kui räägime täna ääremaastumisest, siis see uus reaalsus on toonud paljud väikesed kogudused suurtega võrdsesse seisu. Siin ei ole meil ei maakonna- ega isegi riigipiire. 

Kas pandeemia lõppedes jätkame sama praktikaga, et iga kogudus teeb ise oma ülekande, seda oma võimete kohaselt, või tuleks siin kasuks spetsialiseerumine? Ning kuidas luua lõpuks sild nende sadade veebis jumalateenistuse jälgijate ja tegeliku koguduse vahel? Oleme kirikuna astunud suure sammu edasi on­line-meedias. Kas kriisi möödudes astume selle sammu tagasi või jätkame juba saavutatud kohalt?

Teemasid, mida nüüd läbi mõelda ja analüüsida, on palju. Iga probleem ja selle lahendus on aga ka võimalus teha midagi homme paremini, kui teeme seda täna. Ja kindlasti saabuvad varsti ka need ajad, kus me iga päev ei räägi enam viirustest ja distantsi hoidmisest. Andku aga Issand meile jätkuvat jõudu ning tarkust, et me täna ei väsiks. 

Rõõmsat ja head advendiaja jätku!

Valdo Lust,

politsei- ja piirivalveameti peakaplan

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)