Esileht » Arvamused » Kolumn »

Palvushommikusöögid toovad kristluse ühiskonda

16.11.2018 | | Rubriik: Kolumn

Söögipalve pidamine ei ole tavaline. Vaevalt kõik kristlased regulaarselt söögipalvet peavad. Mõte käib muidugi sööki nähes peast läbi küll, et tasub olla Jumalale tänulik. „Õnnistatud on su korv ja su leivaküna“, seisab 5. Moosese raamatu 28. peatüki 5. salmis. Meile on seda õnnistust vaja. Kuid kui tihti me seda Temalt küsime?
Palvushommikusöökide traditsioon toob kokku palju mõjukaid inimesi, et mõelda: miks me oleme, kuidas me oleme ja kellega me oleme? Kas meie oleme loojad või oleme loodud? Ja kui loodud, siis kes meid lõi? Palvushommikusöök sunnib kuulama Jumala sõna ning mõtisklema vaimulike asjade üle, mida meie, kristlasedki, igal hetkel ei tee.
Reeglina tihedate programmidega hommikusöögid liidavad kristlasi ja kirikutegelasi ühiskonna võtmetegelastega ning kuulutavad seeläbi evangeeliumi. Viimati Kuressaares toimunud palvushommikusöök näitas, et inimesed julgevad ususõnumit kuulata ja sellest osa saada ka siis, kui nad väga ergast usuelu ei ela.
Kuigi palvushommikusöögid ei ole Eesti algupära, on nad meil hästi juurdunud. Riigikogu on palvushommikusööke korraldanud aastaid. Nende tugevus on puudutada vaimuliku sõnumiga inimesi, kes Eesti elu suunavad. Sõltumata sellest, kas nad on usu oma igapäevaelus leidnud või pigem mitte.
Kristliku eluviisi traditsioonilisi märke, millest üks on kindlasti söögipalve, on pigem väheks jäänud. Kuigi Õpetussõnadest ümber sõnastatud vanasõnu on ka eesti keeles palju, ei märka ega taju me neid kuigivõrd. Seepärast peame tegema asju, mis kinnitavad meie kristlikke lätteid ja pakuvad usukaugematele inimestele võimalust näha, mis lootus see on, millega Tema on meid kutsunud.
Ühise palve jõud on muljet avaldav. Ühise jumalasõna kuulamise jõud ei ole väiksem. Me ei tohi Teda häbeneda ühiskonna ees. Markuse evangeeliumi 14. peatüki salmid 29–31 kinnitavad: „Aga Peetrus vastas talle: „Kui ka kõik taganevad, siis mina küll mitte!“ Ja Jeesus ütles talle: „Tõesti, ma ütlen sulle, täna, selsamal ööl, enne kui kukk kaks korda laulab, salgad sina mu kolm korda ära.“ Aga tema ütles eriti kindlalt: „Kui ma ka peaksin koos sinuga surema, mina ei salga sind mitte!“ Nõndasamuti ütlesid ka kõik teised.“
Kas me oleme valmis surema, et tunnistada Teda ühiskonnas? Või kipume pigem leidma, et usk on „südameasi“? Evangeelium paneb meid väga sageli „piinlikku“ olukorda, sest ta ei ole pehme. Ma olen korduvalt olnud seltskonnaga restoranis, kus on palju rahvast ning kus oleme pidanud vajalikuks söögipalvet pidada. Ja olemegi pidanud. Ning õnnist tunnet oleme kogenud väga paljudel kordadel.
Julged süüa, julge ka palvetada. Sealhulgas avalikus kohas. Ära häbene kaasata endaga inimesi, kes usust palju ei tea. See võib hakata neile meeldima. Ühiskonna juhid on usule avatud, kuid selleks, et neile seda kuulutada, on vaja sobivat formaati. Nt palvushommikusööki, millest on saanud omaette evangeliseerimise vorm. Parem vorm, võimsam sisu.
Janek_mäggi copy

 

 

 
 

Janek Mäggi,
kolumnist

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)