Esileht » Arvamused » Arvamus »

Palvetame, et edasi minna

19.04.2006 | | Rubriik: Arvamus

Neljapäeval, 30. märtsil kogunesid Lääne
praostkonna inimesed Hanila kihelkonda Virtsu põhikooli saali sinodikoosolekut
pidama.

Päev algas jumalateenistusega sealsamas
kooli saalis. Jumalateenistusel teenisid praostkonna vaimulikud, pealiturg oli
peapiiskop Andres Põder. Sinodikoosoleku alguses ütlesid tervituse
sinodilastele Hanila vallavanem Arno Peksar ja Virtsu kooli direktor Olavi
Vainu.

Koostöövaimus

Arno Peksar vaagis tervituskõnes kiriku ja
kohaliku omavalitsuse koostööd nii valla kui maakonna tasandil. «Kui maakonna
tasandil on olnud riigi ja kiriku suhtlus regulaarne ja küllaltki tihe, siis
kohaliku valla ja koguduse tasandil võib-olla veidi tagasihoidlikum. Aga
olukorras, kus Hanila vallal on nüüd päris oma kirikuõpetaja, on lävimine ka
tihedamaks ja tulemuslikumaks muutunud.» Vallavanem rõhutas vajadust noori
kiriku juurde tuua ja neile hingeharidust anda.

Virtsu põhikooli direktor Olavi Vainu
tundis heameelt nii soliidse auditooriumi viibimisest koolis. Kooli ja kiriku
suhetest rääkides toonitas ta kohaliku koguduse ja kooli väga häid suhteid.
Õpilased on käinud Hanila kirikus hingedepäeva ja jõuluhommikut pidamas. «Ajal,
mil religiooniõpetuse kui õppeainega on riigis suhteliselt segased lood, püüame
meie lastele religiooniharidust anda läbi üksikürituste – hingedepäev, jõulud,
Vaikse Nädalaga seonduv.»

Misjonikiriku ülesanded

Praost Tiit Salumäe aastat kokkuvõttev
ettekanne oli täis murelikke ja mõtlemapanevaid küsimusi. «Oleme välismisjoni
kirik, kuna oleme ühiskonnas vähemuses. Nõukogude ajal oli kirikul paljuski
lihtsam. Vastandusime riigile ja meie sõnum oli inimestele arusaadavam. Praegu
kirik enam riigile ei vastandu ja nüüd peame otsima ühiskonnale arusaadavat
kõneviisi.

Oleme misjonikirik ja seega ei saa me
lähtuda rahvakiriku mentaliteedist, kus kirikuõpetajad on kantseleides ja
kirikutes ning ootavad inimesi enda jutule. Kui me ise inimese juurde ei lähe,
siis võimegi jääda tühja kirikusse istuma. Inimesed ei leia meid üles, neil ei
ole meid lihtsalt vaja. Ka kiriku lävepakk on tihti liiga kõrge.

Paljud on aastaaruandes rõhutanud, et nn
külatundide pidamine on andnud häid tulemusi, inimesi on olnud rohkesti. Kui
vaatame kiriku liikmete, maksumaksjate ja aktiivsete kirikuskäijate vahekorda,
siis näeme, et me ei ole suutnud tegelikult kõnetada ka kiriku liikmeid. Eks
see on laiemalt kogu läänemaailma probleem – inimesed võõranduvad üksteisest,
levib individualism ja üksijäämine.

Sellises olukorras on vaja väga
intensiivselt mõelda, kuidas maailmaga rääkida. Eks paljudele asjadele tuleb
pöörata tähelepanu ka konverentsidel ja õppepäevadel. Rõõmustav on tõdeda, et
möödunud aastast on meil seis vaimulikega väga hea. Nii hea oli olukord vist
viimati kolmekümnendatel aastatel.»

Võimalus edasi minna

Kuulati töölõikude aruandeid, misjärel
kinnitati praostkonna 2005. a finantsaruanne, 2006. a eelarve ja 2007. a
praostkonnakassa maksu suurus.

Koosoleku lõpetas peapiiskop Andres Põderi
ettekanne, milles ta puudutas nelja suuremat teemaderingi: koguduste
arengukavade koostamist, kihelkonnapiiride täpsustamist, jumalateenistuse korra
uuendamist ja teenistussuhete ning kinnisvara haldamisega seonduvat. Ettekande
lõpetas ta lootusrikkalt: «Meil on palju probleeme ja muresid, aga kui me
palvetame ja palume Jumala abi, siis on võimalik edasi minna.»

Lembit Tammsalu,

Hanila koguduse õpetaja

Üks kommentaar artiklile “Palvetame, et edasi minna”

  1. Külaline ütleb:

    Vaimulikutöö muutub kristliku harjuski (müügimehe)tööks. Koputab uksele, kaasas Piibel ja liikmeannetaja tšekiraamat. Püüab evangeliseerida selgitades, et kuulumine luterlikku kirikusse peaks olema inimese esmavajadus. Vastutasuks paradiisivõtmed. Aga põld on ohakane ja kivine. Järjepidevuse viljakas muld on haruldaseks muutunud. Aga kust võtab vaimulik künniks ja külviks aja, kui peab kuulutustöö kõrvalt veel töökohta pidama, et ära elada? :?

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)