Palvetagem, et Issand läkitaks välja töötegijaid

24.04.2008 | | Rubriik: Määratlemata

EELKs valitseb vajadus uute vaimulike järele, vakantsed on isegi
suured kogudused.

Tahan järgnevalt tähelepanu juhtida paarile üsna tõsisele probleemile, millega meie vaimulike koolitusel tuleb lähikümnendil silmitsi seista.
Kutsume õppima
Peamised neist on vaimulike nappus ja professionaalsuse langemine. Need on sama mündi kaks külge – kui vaimulikuks pürgijaid vähe, siis valitseb ka alatine kiusatus ettevalmistuse latti madaldada ning arusaadavalt on mis tahes kõrgprofessionaalsetel kooslustel tugevam külgetõmbejõud.
Nii kirikuvalitsusest kui pastoraalseminarist vaatame kasvava murega, et järjest vähem tullakse omandama vaimuliku kutset. Raske ja pühendumist nõudev töö, vaimuliku ameti vähene väärtustatus ühiskonnas, madal palgatase on vaid mõned põhjused. Arvatavasti oleme siingi jõudnud samasse arengupunkti, mida mitmed Lääne-Euroopa protestantlikud kirikud kogesid juba paari­kümne aasta eest.
Ent põhjuste üle juurdlemisest on ehk olulisem see, kuidas me kirikuna kujunevale olukorrale reageerime, kas jääme istuma, käed rüpes, või hakkame astuma aktiivseid samme olukorra parandamiseks. See võib kõlada ilmalikult, kuid tõsiselt tuleb hakata mõtlema vaimulikukandidaatide värbamisele ja vaimuliku ameti populariseerimisele. Selles vallas on meie sõsarkirikutel ja -seminaridel pikaajalisi kogemusi.
Läheneb koolide lõpetamise aeg ja paljud noored asuvad mõtlema edasiõppimisele, seepärast on just praegu õige aeg suunata inimesi uurima õppimisvõimalusi Usuteaduse Instituudis.
Peapiiskop Andres Põdergi on pöördunud vaimulike poole, et leida sobivaid inimesi, kes võiksid asuda õppima usuteadust ja omandada vaimuliku kutse. «Rääkige õppimisvõimalustest leerilastele, jagage informatsiooni jumalateenistustel ja, kui võimalik, kohalikes koolides, innustage inimesi teoloogiat õppima ja kirikutööle tulema. Teie ise saate olla kõige parem eeskuju!» innustab peapiiskop vaimulikke.
Vaimulik vaid pühapäeval
Me ei tohi unustada iga üksiku vaimuliku vastutust uue vaimulike põlvkonna üleskasvatamise eest. Kuigi meie ametivanne meid selleks otseselt ei kohusta, tuleks ometi pidada loomulikuks, et meie, keda Issand on varem kutsunud, teeksime omalt poolt kõik, et Tema kutse ordineeritud ametisse võiks jätkuda aegade lõpuni. Sedasama vastutust kannab ka iga kogudus, kelle käest kiriku Issand küsib, kuidas sina oled armastanud ja toetanud oma vaimulikku, et vaimulik amet oleks tõesti ihaldatavaks ja ilusaks ametiks, kus koorem kerge ja ike hea.
Ka vaimulike professionaal­sus satub ilmselt lähiajal löögi alla. Kui vaimuliku ametist saab vaid üks töö paljude teiste seas, mingit laadi hobi või harrastus, millele saab end pühendada vaid pühapäeviti, siis on selge, et ametipädevus kannatab. Kuni vaimulikke napib ja juurdetulijaid vähe on, me sellist deprofessionaliseerumise protsessi ilmselt päriselt peatada ei saa. Tähtis aga on tasakaalu leidmine. Nimelt et meie kirkusse jääks alati see kriitiline hulk vaimulikke, kelle põhitöö ja -kutsumus ongi vaimulik amet. 
Loomulikult vajab kirik iga kätepaari, kuid oleks ju lapsik oodata, et need, kelle põhitöö vaimulikus ametis kirikust väljaspool, saaksid näiteks arendada teoloogilist mõttelugu või õpetada uusi vaimulikke. Olen päri, et peame leidma uusi teid, kuidas tuua inimesi väiksema valu ja vaevaga vaimulikku ametisse, kuid ei tohi unustada ka neid ja tööd nendega, kes sooviksid täielikult pühenduda kiriklikule teenimisele.
Palugem siis varasemast suurema innuga, et Issand läkitaks töötegijaid välja oma lõikusele. Nii täis- kui osaajaga, nii ordineeritud kui ordineerimata ametisse. Ikka selleks, et võitnud kiriku read taevalauas võiksid koguni täis saada.

 

Ove Sander,
UI Pastoraalseminari juhataja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)