Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Palvetagem, et elada väärikuses

04.05.2010 | | Rubriik: Jutlus

Ma kutsun siis üles anuma, palvetama, tegema eestpalveid ja tänupalveid kõigi inimeste eest, kuningate ja kõigi ülemuste eest, et me võiksime elada vaikset ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses. See on hea ja meeldiv Jumala, meie Päästja silmis, kes tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele. Sest üks on Jumal, üks on ka vahemees Jumala ja inimeste vahel: inimene Kristus Jeesus, kes on iseenese loovutanud lunastushinnaks kõikide eest.
1Tm 2:1–6a

See pühapäev kannab nimetust rogate – paluge. Me ei kujuta ette kristlast, kes ei palvetaks. Olgu see siis traditsioonilistel aegadel, mis puudutavad hommiku-, õhtu- ja söögipalveid, palveid jumalateenistusel või eestpalveid kellegi eest. Aga rohkem palvetame kindlasti oma südame sunnil. Palve peab olema see, mis seob meid Jumalaga. See on nagu kahekõne, kus me pöördume Tema poole ja ootame vastust. Tihti on aga selle vastusega nõnda, et see võib tulla kohe, aga ka aastate pärast. Siin vajame suurt kannatlikkust ja ka tarkust, et seda õigel ajal tähele panna.
Tänane kirjakoht annab meile juhise, kelle eest palvetada. Apostel ütleb siin, et palvetada tuleb kõigi inimeste eest erinevates olukordades. Nii enda, omaste, sõprade kui ka vaenlaste eest. Mäletan nooruses okupatsiooniaega, kus riik usku ja kirikut vaenas, aga palvetama ta eest ikka pidi. Ei tea, mida ütlesid nende kirikuliste südamed, kes olid valusalt haiget saanud, ja paljudel vaimulikelgi olid veel selged mälestused Siberist.
Ega kirja kirjutamise ajal teisiti olnud. On see ju kirjutatud ajal, mil olid alanud kristlaste tagakiusamised. Küllap oli selle pärast paljugi nurinat koguduseliikmete keskel. Aga koguduse vanemale antakse see juhis ning põhjendatakse seda vaikse ja rahuliku eluga.
Tänapäeval võime ütelda, et näiliselt me elame sellist elu. Aga kui asjale sisuliselt läheneme, siis näeme, et see ei ole kaugeltki nõnda. Kui palju probleeme on meil kodus, töökohal, koolis ja igal pool mujal. Kunagi pole vajatud arstlikku hingeabi nii palju kui tänapäeval, iial enne pole apteegid müünud nii palju rahusteid kui praegu. Kuuleme tihti ajakirjanduses väidet, et ühiskond on kriisis. Inimestele lubatakse pudrumägesid ja häda siis, kui see osutub heleroosaks unistuseks. Seepärast on vahel raske mõista, miks iga väikese lubaduse peale, mis kohe alguses tõena ei paista, kohe tormi jookstakse.
Palvetada tuleb ka osata. See ei tohi olla egoistlik, kuigi hädades selliseks muutub. Mäletan üht grotesksemat lugu, mida vanavanemad mulle rääkisid. See juhtus1941. aasta sõjakeerises, kui venelased taganesid ja Stalini käsul tuli vili põlema panna. Neil saatuslikel päevadel palus üks suure talu perenaine oma väravas põlvili Jumalat, et see tema vara päästaks. Talle halastati ja kõik jäi alles. Aga siis paar aastat hiljem tuli ühel hommikul üks naine väikese lapsega selle värava taha, et paluda kruusikest piima. Küsiti raha, mida hädalisel paraku polnud, ja piim jäi lapsel saamata. Siin võime küsida, mis oli selle palve hind. Kas see palve, millele vastati, ei muutunud irooniaks. Kas ei ole tihti nii, et kui meid aidatakse, tuleb meilgi kedagi aidata, vahel selle eest hinda küsimata.
Kiri räägib elamise jumalakartusest ja aususest. Kui need olid meil kunagi sünonüümid, siis praegune ühiskond seda nii enam ei hinda. Jumalakartus on saanud mõisteks, millest ei saada paljudel kordadel enam aru. Püütakse olla niisama ausad ja edukad, lülitades oma elust välja Looja. Palvetamine tundub mõnelegi võõramana kui posijate ja tervendajate imetrikid.
Sellel aastal ühtib rogate-pühapäev emadepäevaga. Inimese elu põhitõed pannakse paika kodus. Sellest, milline on vanemate suhtumine, tuleneb tihti ka järglase eluviis. Selles ongi ema rolli suur vastutus kasvatada oma lapsi nii, et neist sirguks väärikad inimesed.
Ka jumalakartusel on kodus suur osa. Siin elatakse ju tõeliselt. Kui inimene väljas olles võib teiste ees ennast paremani näidata, siis kodus ta seda kaua ei suudaks. Ta on siin selline, nagu ta on, elades välja oma rõõmud ja mured. Ning nüüd saab avalikuks ka see, milline on meie südame meel. Kas päevad mööduvad süüdistustes ja tülides või valitseb neis üksmeel, rahu ja armastus. Kuid armastus on ju Jumal ja ilma Temata oleme tühi õhk, mis ühel hetkel mõttetuks muutub.
Leides armsa Jumala Tema vahemehe Jeesuse Kristuse läbi, on meile Tema arm ja halastus kingitud. Ja seda muidu, ilma «piima eest raha küsimata». Meil on Lunastaja, kelle poole võime saata oma palved ja soovid. Meil tuleb Ta oma südamesse vastu võtta, uskudes, et Ta ka meie eest on kord patud kandnud. Mida võime siis veel tahta, teades, et Tema läbi on kõik ja ilma Temata ei ole midagi.  
Aamen.


Valdo Reimann
,
Jõgeva koguduse õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)