Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Palvetades ja tegutsedes

11.03.2020 | | Rubriik: Juhtkiri

Martin Luther on andnud meile hea juhtnööri: palveta nii, nagu ükski meie töö ei aitaks, ning tööta nii, nagu meie ühestki palvest ei oleks kasu. Küsimus ei ole selles, milline peaks olema Jumala usaldamise ja meie endi tegevuse vahekord, vaid et mõlemasse tuleb suhtuda täie tõsiduse ja pühendumisega. Seda põhimõtet ja suhtumist oleks väga oluline järgida ajal, mil me kõik ühel või teisel viisil püüame panna piiri koroonaviiruse levikule või vähemasti hoida ennast ja kaasinimesi sellesse nakatumast.

Mõeldes esimesest – Jumala usaldamisest, temalt armu ja abi palumisest – tahan uskuda, et oleme seda teinud ja tegemas Eestimaa kristlaste ja kogudustena. Läinud nädala lõpus saatsin peakaplanina (sotsiaalministeeriumis) välja kirja, milles oli üleskutse: „Lootkem alati Issandale Jeesusele Kristusele, kes on meie juures meid aitamas, hoidmas ning tervendamas nii ihu kui hinge poolest. Samuti palvetagem usalduses Issanda poole, et tema heidaks meile armu ja paneks piiri  viiruse levikule. Palvetagem haigete tervenemise pärast. Palvetagem hingerahu pärast kõikidele inimestele ja nende lähedastele, keda viirus on juba puudutanud. Palvetagem rahu, tasakaalu ja õigete otsuste eest viirusevastases võitluses. Viimaks palvetagem, et me kõiges ja kõikjal oleksime Issanda igavesti õnnistavates ja hoidvates kätes.“ Tänu Jumalale, meie palved ei ole läinud tühja.

Ilmselt mitte juhuslikult, vaid juhitult jutlustasime läinud nädalal kuningas Hiskija haigestumise, enamgi veel tema tervenemise loo üle. Kuningatki tabas sõnum vajadusest „oma elumaja asjad korda seada“ täiesti ootamatult. Mõneti on tabanud just sel viisil sõnum koroona levikust tänaseks enam kui sadat riiki. Tolle muistse kuninga lugu lõppes hästi, usun, et Issand annab sama armu meile, kuigi oleme maksnud juba väga kõrget lõivu sellele tõvele. 

Mida ei saa jätta tähelepanuta tolle imelise paranemisloo juures, on see, et Issand andis armu ja tervist palve peale. Palve peale, kus palvetaja ei olnud ainult näoga, vaid kogu oma eluga „vastu seina“ ning valas pisaratega oma elu Issanda ette. Issand kuulis ja halastas. Just nimelt halastas, sest viimsena ei kuuldud palvet mitte kuninga siira südame ja ustava ametipidamise tõttu, vaid „lepingu pärast Taavetiga“ ja armastuse pärast. Nii on tänagi – Issand halastab meie peale, sest tema nimi on armastus ja halastus, kuid meie osaks on otsida palves ja lapsemeelses usalduses tema armu.

Nagu alguses viidatud, oodatakse meiltki tegutsemist enda kaitsmisel viiruse eest ja selle ohjeldamisel. Loomulikult teeb seda riik oma struktuuride, ametkondade, haiglate ja tuhandete inimeste kaudu, kuid meil kõigil on oma osa ja vastutus. Kui viimasel nädalal on vahetatud mõtteid, kas riigi seniste otsuste hulk ja sisu on olnud piisav, siis minu hinnangul on see nõnda, kuigi arusaadavalt saab lõplikuma hinnangu anda alles aja möödudes. Küll aga näib mulle, et me ise oma riigi kodanikena peaksime käituma vastutustundlikumalt ja hoolivamalt, hoides ja kaitstes iseennast ja üksteist selle viiruse leviku eest. 

Seega pole küsimus niivõrd selles, mida või kui palju riik on teinud, pigem on küsimus selles, kas meie ise oma riigi kodanikena võtame tõsiselt seda, mida riik oma pädevate organite kaudu meil soovitab teha. Ja need soovitused ei ole midagi sellist, mille järgimine tähendaks tohutut eneseületamist, vaid need lähtuvad kõige elementaarsemast ligimese armastamise, austamise ja teenimise nõudest. Vähemalt kristlastena peaks meil olema kerge seda mõista ja selle mõistmise järgi Jumala abiga elada. Seepärast olgem heaks eeskujuks nii oma tegudes ja käitumises kui ka Issanda alatises usaldamises ja palves.

Siis ei jää head sõnumid tulemata.

 

 

 

 

Ove Sander,
assessor

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)