Slava Ukraine
Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Palvetades ja rännates Saaremaal

07.09.2022 | | Rubriik: Kirikuelu, Ühiskond

Higi võib voolata ja jalad väsida, aga palverändurite hing on rõõmus. Tiina Ool.

Ole Sina tasane tee minu ees,

ole Sina juhatav täht minu kohal,

ole Sina valvas silm minu taga

tänasel päeval, tänasel ööl, ikka ja alati. (Keldi palved)

On laupäev, 27. august ja kell on 7 hommikul. Istume koos Kuressaare koguduse kirikumehe Tõnu Veldrega Kuressaare bussijaama ees pingil ja ootame bussi. Ei, mitte mingit liinibussi, vaid palverändurite bussi. Juba eelmisel päeval kogunesid palverändurid Püha laagrikeskusesse, algas Eesti Kirikute Nõukogu noortetöö nõukogu korraldatav oikumeeniline rahvusvaheline palverännak Saaremaal, järjekorras juba seitsmes. 

Nii seda kui ka eelnevaid palverännakuid on korraldanud Age Ploom. Reede õhtusse jäi Anti Toplaane juhitud avapalvus Pühas, palverändureid oli tervitama tulnud ka abivallavanem Koit Voojärv. Osalejaid on nii õigeusu kui luteri kirikust, baptisti kogudusest, kohale on tuldud üle Eesti ja ka Soomest. Laupäeva varahommikul pidas hommikupalvuse EKNK piiskop Alur Õunpuu.

Peagi saabub buss, esipingilt tervitab Age meid särava naeratusega ja sõidame esimesse peatuspaika Tiirimetsa koolimaja juures, kokku on nüüd palverändureid 25. Rikkalik hommikusöök Tiirimetsa koolimajas on igati teretulnud, sest alustati ju päeva varavalges ning tühja kõhuga ikka rännakut ei tee.

Nagu juba eelnevatel palverännakutel tavaks on kujunenud, tehakse mitmeid peatusi, kus kohalikud inimesed tutvustavad pühapaikasid või mõnda kultuuriloolist kohta. EELK Anseküla koguduse juhatuse esimees Andrus Raun tõeliselt kohaliku mehena (tema koduküla on mõne kilomeetri kaugusel) oskab säravalt ja vaimukalt rääkida, sekka põimida muistendeid. Igas peatuses on ka palvus, mida peavad erinevate konfessioonide esindajad ja iga palvuse lõpul kõlab ühine meieisapalve. Rännakul kantakse kõige ees risti ja ikooni.

Tiirimetsa koolimajast, kus paraku juba aastaid enam kooli ei ole, siirdume Tiirimetsa Kristuse Sündimise kiriku juurde. Sõja lõpul rüüstasid Nõukogude sõjaväelased pühakoja ning see jäi varemeisse. Täitevkomitee andis korralduse lõhkuda hoone maha, kuid käsu saanud seda ei teinud. Andrus Raun jutustab, kuidas varemete ümbrust on võsast puhastatud, nii kaua kui on võimalik, tuleb pühakoda säilitada. Anseküla koguduse Tiirimetsa palvemaja on hoopis rõõmsamas seisus, kuigi jah, ka siinne kogudus on väike. Ometi on palvemaja ikka avatud, toimuvad teenistused.

Järgmine peatus on Ütsa palvemajas. Sellel vanal vennastekoguduse palvemajal on olnud keeruline saatus. Oma kunagisest asukohast Kotlandi külast on hoone 1950. aastatel kolhoosi poolt Ütsal lahti võetud ja Lõmalasse toodud ning uuesti kokku pandud, et kasutada kolhoosi küüni ja laona. 

Meil veab, juhuslikult on kohal ka inimesed, kes saavad meile avada palvemaja ukse, on see ju jälle eraomandis. Vanadel palkidel on daatum 1779 ja sõnad kirjast heebrealastele: „Jeesus Kristus on seesama eile, täna ja igavesti“. Pühakoda jääb ikka pühakojaks ja veel saavad need seinad kuulda palveid, täna meie palverändurite suust.

Rännak jätkub mööda rannaäärset Lõmala-Kaugatoma päranditeed. Suvesooja on antud nii heldelt, et higi voolab ja vähegi varjulisem paik pakub kergendust. Lõpuks jõuame Massinõmme kalmistule ja siis olemegi Salmel. Anseküla kogudusele kuuluvas Salme kirikus, mis on ümber ehitatud vanast kalatööstuse katlamajast, laulame üheskoos kunagise Anseküla pastori Martin Körberi laulu „Ma olen väike karjane“ ja siis on juba viimane peatuspaik viikingilaeva juures. 

Ruudi Leinus peab lõpupalvuse, sest 20 km pikkune rännak on nüüd lõppenud. Jalad on küll veidi väsinud, aga hing on rõõmus. Ja järgmisel aastal saab jälle kokku tulla, et ühiselt palvetada ja rännata. Kus – seda veel ei ta. Aga küllap Jumal teab.

Tiina Ool

Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast! (Tn 9:18)