Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Palvest ja andestusest

/ Autor: / Rubriik: Jutlus / Number:  /

Ja kui te palvetate, siis ärge olge nagu silmakirjatsejad, sest nemad armastavad palvetada sünagoogides ja tänavanurkadel, et olla inimestele nähtavad! Tõesti, ma ütlen teile, neil on oma palk käes! Aga sina, kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle! Palvetades ärge lobisege nii nagu paganad, sest nemad arvavad, et neid võetakse kuulda nende sõnaohtruse tõttu. Ärge siis saage nende sarnaseks, sest teie Isa teab, mida teile vaja läheb, enne kui te teda palute! Teie palvetage siis nõnda: Meie Isa, kes sa oled taevas! Pühitsetud olgu sinu nimi! Sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal! Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev! Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele! Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast! [Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.]                         (Mt 6:5–13)

Piibel on asendamatu abiline kõigile, kes tahavad oma südant palvelainele häälestada. Pühakirjas on sadu palveid ja üleskutseid palvetamiseks, aga ka mitmeid õpetusi, kuidas palvetada. Tänane tekst on mäejutlusest, mille keskmes on Jeesuse õpetussõnad palvetajatele. Jeesus oli ise järjekindel ja pühendunud palvetaja, tema õpetatud meieisapalve on tõenäoliselt kõige enam tuntud ja palvetatud palve maailmas.  

Jeesuse sõnum on siin suunatud inimestele, kellele palvetamine oli õpitud ja tavapärane tegevus. Küllap sellepärast keskendub Jeesus kõigepealt ohtudele, mida võib palve väärkasutamine tuua. Ta toob näitena varisere, oma kaasaja juutliku vagadusliikumise mehi, kes olid pühendunud seaduse järgijad ja armastasid avalikes kohtades pikki palveid lugeda. Varisere loendati tolle aja Palestiinas kuue tuhande ringi, nii et vaatepilt sellistest „näidispalvetajatest“ tänavanurkadel võis olla päris tavapärane. Küllap loodeti nii pälvida avalikkuse positiivset tähelepanu ja inimeste heakskiitu.

Palvetamine ei ole tänapäeval kahtlemata moeasi, ei kujutaks ette, et keegi praegu sooviks avaliku palvetamisega enesele populaarsust koguda. Vaimne olla ja esoteerilisi praktikaid harrastada on küll popp, see on ka valdkond, millega äri tehakse ja kus väidetavalt päris suured rahad liiguvad. Eestlaste hulgas pidi esoteerika- ja eneseabikirjanduse tarbimine olema muu maailmaga võrreldes erandlikult suur. Samas ei saa vaimsuse praktiseerimist võrrelda palvetamisega. Piibellik pilt palvetavast inimesest, kes seisab Jumala ees alandliku ja abivajavana, on uusvaimsusele võõras ja võib tunduda alandav.

Jah, Jeesuse ajal toimis tänavanurgal palvetamine kindlasti paremini kui meie ajal. Peaksime vist rõõmsad olema, et vähemalt palvetamise küsimuses on meid säästetud kiusatusest end kuidagi näidata või eksponeerida. Jeesuse manitsus kõnetab aga ka laiemalt inimlikku edevust, mis elab meis paratamatult ja puudutab mitte ainult materiaalset sfääri, vaid ka vaimseid asju. Peame olema valvsad, et meie kristlaseks olemine ja kõik, mis sellega seondub, ei muutuks sisutühjaks show’ks, asjade tegelikust paremana näitamiseks ning sellega enese ja teiste petmiseks.

Jeesus õpetab veel, et palve ei tohiks sisaldada tühje sõnu ja fraase. Palve ei ole kogum ilusaid sõnu, mille pärast meid kuulda võetakse, see ei ole ka Jumala teavitamine oma probleemidest, sest nagu Jeesus ütleb: „Teie Isa teab, mida teile vaja läheb, enne kui te teda palute.“ Palvetamine on ka enese tundmaõppimine: mis on peidus meie sees, mis on meie sügavam palve?

Issanda palve ehk meieisapalve on näide palvest, mis ei sisalda tühje fraase. Jeesuse sõnade kohaselt peaksime eriliselt palvetama selle eest, et Jumala nimi oleks meie keskel pühitsetud, et tema riik võiks tulla meie keskele, et meil oleks igapäevast leiba ja võtaksime seda tänulikult vastu. Peaksime andeks paluma ka oma eksimused ning anuma, et Jumal päästaks meid kurjuse meelevallast. Need ei ole fraasid, mida sisule mõtlemata palvetada.

Meieisapalvele keskendudes märkame ka seda, et Jeesuse jaoks on palve vaimne võitlus. See on võitlus kurjuse jõududega, mis rõhuvad inimest, ja kiusatustega, mille suhtes meie loomus on kergesti järele andev. Palve ei ole ainult jumalikus rahus kümblemine, see on enese varustamine jõuga, mida läheb vaja kurjusele vastu seismiseks.

Eraldi toob Jeesus välja andestuse teema: kui palvetame, siis peame andeks andma nii oma sõpradele kui vaenlastele. Palve ja andestus käivad lahutamatult koos, nii on Jeesus seda õpetanud: „Sest kui te annate inimestele andeks nende eksimused, siis annab ka teie taevane Isa teile andeks, kui te aga ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks“ (Mt 6:14–15). Andestuse sõnum ehk ongi kõige olulisem, mida mäejutluse palveõpetusest enesele meelde ja südamesse jätta. Tänapäeva maailmas, kus käib järjest hoogsam arveteõiendamine rõhutute ja rõhujate, ahistatute ja ahistajate, kannatanute ja kannatuse põhjustajate vahel, on sõnum andestusest ja leppimisest vajalikum kui kunagi varem. See on siiras ja südamest tulev mõte, mis võiks palvekambritest üha rohkem ka avalikku ruumi jõuda. Aamen.

 

 

 

 

Tiina Janno

Saarte praostkonna vikaarõpetaja