Esileht » Arvamused » Arvamus »

Palverõõm ja armulaua ime

07.10.2015 | | Rubriik: Arvamus

Kiriklikus retoorikas kasutatakse tihti distsipliini mõistet ning kirjeldatakse usuliste praktikate harrastamist kui miskit, mis nõuab kannatlikkust ja suurt vaeva. Palve või Piibli lugemine on piinarikas ja raske, erinevalt näiteks hobidest. Kella vaatamata suudame kala püüda või kududa, ent kirikus muutume rahutuks, kui jutlus tavalisest pikemaks kipub venima, või unustame ennast tundideks teleri ette, kuid palveks ei leia viit minutitki.
Kas usk ongi vaev ja pingutus ning nauding on taevariiki tallele pandud? Kas palve, paast ja Piibli lugemine peavadki rasked olema ning rõõmu saame tunda üksnes usulise praktika viljade üle? Eesti päritolu teoloog Alexander Schmemann on kirjutanud, et kristliku kuulutuse kese on rõõm ning kirik kaotab enda mõju maailmas, kui ta lõpetab rõõmu kuulutamise. Kas palvetamine kui toiming saab olla nauding, mis rõõmu valmistab?
Avastasin enda jaoks palverõõmu ja naudingu ühel varahommikul autoga sõites. Päike oli just tõusnud, udu kattis hilissuviseid põlde ja öine niiskus säras veel rohelistel puudel. Olen tihti sõitmise aega kasutanud palveks ning sel hommikul tundsin ühtäkki erilist rõõmu, mitte oodatavast vastusest või tulemusest, vaid palvetamisest endast.
Samasugust rõõmu tunnen tihti pühapäeva hommikul kirikusse jõudes. Eriti neil hommikutel, kui ärgates on ikka veel möödunud nädala väsimus kehas ning kuidagi ei taha ennast riietama hakata ja kirikuteed ette võtta. Kui siis ikkagi ennast pisut ületan ja kirikuuksest sisse astun, tunnen tihti erilist rõõmutulva ning kirikupingis istudes olen endale tänulik, et sellise naudingu endale pühapäeval olen lubanud. Gerd Kanter ütleb raamatus «15 sammu võiduni», et on õppinud treenima heas tujus, sest ta usub, et saavutab paremaid tulemusi, kui naudib seda tegevust, mida parasjagu teeb. Kas võib olla, et ka rõõmsalt ja naudinguga tehtud palve kannab paremat vilja?
Võimalik, et üks põhjus, miks religioosne praktika rõõmu või naudingut pakub, on meie järjest kasvav teadmine enda totaalsest üksindusest. Kaasaegne teadus on mitme distsipliini kaudu tõestanud, et meie tajud on täielikult isoleeritud tegelikust maailmast. On piisavalt alust arvata, et objektiivne maailm on olemas, ent meil puudub täielikult ligipääs sellele.
Nn radikaalne konstruktivism ütleb, et neurobioloogiliselt on elusorganismide kognitiivne aparaat tegevuslikult suletud (autonoomne) süsteem ning tunnetamine ei tähenda välise maailma objektide vastuvõttu, vaid selle maailma katkematut loomist elamise vältel. Me oleme tohutus universumis täielikult üksi. Selles totaalses üksinduses on hetkelised katkestused, silmapilgud, mil tunneme, et keegi on meiega.
Kord kirikus vaatasin, kuidas kohalolijad süngete, vagade nägudega armulauale läksid, igaüks, pilk maas, oma isiklikku õnnistust vastu võtma. Kui armulaud oli jagatud, olid koguduseliikmed nagu ära vahetatud – näod särasid, inimesed vaatasid üksteisele otsa, tervitasid ja kallistasid üksteist. Eraldatuse, individuaalsuse ja üksinduse kangasse oli äkki auk kärisenud. Sealt kumas läbi jumaliku armastuse valgus, mis on aluseks inimlikule osadusele. Sellised hetked suudavad viivuks panna meid unustama oma üksinduse fakti, katkestada meie enesessesulgunud maailmapildi ning tuua meid teise, jumalikku reaalsusse, milles ainsana on võimalik tõeline armastus ja osadus.
jaanus kangur_2014 copy

 

 

 

 
 
Jaanus Kangur,
religiooniantropoloog

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)