Palverännakute renessanss 3. osa

3.

Religioosse inimese jaoks on loomulik end ränduriga samastada, sest enamik religioone võrdleb inimese elu teel olemisega.
Palverännak on peale füüsilise liikumise ja pühade paikade külastamise paralleelrännak iseendasse ja oma usumaailma, palverännakul kohtuvad vahetult profaanne ja sakraalne maailm.
Palverännakud ei ole olnud ega ole ka tänapäeval oma ehedaimas vormis meeleolukad reisid või oma füüsilise võimekuse proovilepanekuks või enesetõestuseks ettevõetavad retked, vaid nende eesmärk on kogeda ja tunnetada püha, vaimselt puhastuda ning seeläbi muutuda.
Palverännakud on olnud ja on ka tänapäeval üks vaimseid enesearengu tehnikaid, askeesi ja lihasuretamise vorme – soov füüsilise pingutuse kaudu vaimselt puhastuda, rikastuda ja tunnetada püha. Samuti ei saa alahinnata kõndimise kui kõige vanema ja soodsama liikumisviisi ja füüsilise pingutuse positiivset mõju organismile.
Kõndimise käigus saavad vajaliku koormuse nii süda kui vereringesüsteem, alakeha- ja seljalihased, liigesed ja luustik, kõndimine aitab vabaneda liigsetest kaalukilogrammidest, stressist ja närvipingest.
Lisaks füüsilisele pingutusele kuulub traditsioonilise palverännu juurde ka olmeline lihtsus ning harjumuspärastest mugavustest loobumine. Kaasaja palveränduritele on sageli omane soov panna oma võimed proovile ja seeläbi ehk ka enesekindlust ja eneseusku suurendada.
Palveränduri mõiste on avar, kuid üldistatult võib palveränduriks pidada seda, kes end palveränduriks peab. Selliselt mõistetuna on palveränduri nimetust kohane kasutada ka mittereligioossete rännakute puhul.
Kuna palveränduri ja palverännaku mõiste on ajas muutunud, kohaldatakse neid tänapäeval ka otseselt mittereligioossetele ilmingutele.
Hinnanguliselt käib maailmas aasta jooksul palverännakul ligi 300 miljonit inimest, neist 200 miljonit on kristlased, 40 miljonit hinduistid, 40 miljonit muslimid ja budistid ning ülejäänud teiste religioonide esindajad.

Palverännakud ja Maarjamaa
2015. aastal möödub 800 aastat praeguse Eesti alade pühendamisest Jumalaemale. Sellest ajast said alguse ka palverännakud Maarjamaale. Indulgents Liivimaale rändajatele oli alates 1170. aastate algusest traditsiooniliselt võrdne püha maa külastajatele pakutuga, s.o üks aasta.
Kindlamad teated Eesti aladele jõudnud vagadest palveränduritest pärinevad 13. sajandist, mil siinsetele aladele oli loodud vastav taristu. 14. sajandil, kui Euroopa palverännukultuuris toimus nihe lokaalsema palverändamise kasuks, olevat paavst Clemens VI andnud loa asendada püha maa rännakud palverännakuga Maarja­maale.
Kuna Eesti asus Rooma kiriku äärealal, ei läinud siit küll läbi suuri ja olulisi palverännuteid, kuid teisejärgulisemaid teid meenutavad tänapäeval kirikud Saaremaal, Muhus, Lääne-, Põhja- ja Lõuna-Eestis. Villem Raam on Eesti palverännupaikadena nimetanud eeskätt Pirita kloostrit, Tallinna Toomkirikut, Padise kloostrit, Vastseliina linnusekabelit ja Maarja kabelit Viru-Nigulas.
Keskajal tuntuim palverännupaik oli Vastseliina, kuhu ka tänapäeval palverännakuid tehakse.
On igati kohane, et seda tähtpäeva silmas pidades ka palverännakutele ja palverännukultuuri edendamisele senisest rohkem tähelepanu pöörame.
Seda enam, et pühade paikade veetlus profaanse maailma esindajate jaoks ei ole kuhugi kadunud.
(Järgneb.)
Kristel Engman