Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Palverännakute renessanss 2. osa

26.11.2014 | | Rubriik: Järjejutt

Jeruusalemm – püha linn ja palverännakute sihtkoht nii muslimitele, juutidele kui kristlastele. Erakogu

2.
Paljud märtrid tunnistati pärast surma pühakuteks ning pühakute kultusest kujunes kiiresti mõjus kaart vaimulike omavahelises, aga ka mõjukate ilmikutega peetud võimuvõitluses.
Palverännakute kõrgaeg oli XII–XVI sajand, mil palverändurite teed läbisid Euroopat risti ja põiki. Kes lõuna poole palverännakule minna ei saanud, suundus põhja poole. Püha maa lõplik langemine muslimite kätte lõpetas kristlaste palverännakud sinna ja tõstis Euroopas asuvate palverännakute sihtkohtade tähtsust.

Igaüks jäägu kodukirikusse
Olulist mõju Euroopa palverännukultuurile on avaldanud reformatsioon, mille levides hakkasid palverännutraditsioonid Euroopas ja ennekõike selle protestantlikus osas lagunema. Rännakud Põhja-Euroopas usupuhastuse piirkonda jäänud pühamutesse katkesid 16. sajandi esimesel poolel nii õpetuslike muutuste kui ka reliikviate ja pühade esemete hävitamise tõttu. Kesk- ja Lõuna-Euroopas palverännutraditsioon püsis, kuid muutus lokaalsemaks.
Martin Luther pidas n-ö väärikateks palverännakuteks teekonda püha Peetruse haua juurde Rooma, püha Jaakobuse säilmete juurde Santiago de Compostelasse ja Jeruusalemma, aga ka Trieri ja teistesse patukustutusega seotud pühapaikadesse sooritatud palverännakuid.
Samas leidis Luther, et tõelise palverännaku saab teha ka lugedes pühakirja, mis on maiste ilmutuspaikade vahendajaks ja jumaliku teispoolsuse peegliks. Seepärast on pühamaarännakust olulisem, et «meil on evangeeliumid, psalmid ja teised pühad kirjad, millesse me võime palverännu teha oma õndsuseks ning vaadelda ja külastada õiget tõotatud maad, tõelist Jeruusalemma, isegi ehtsat paradiisi ja taevariiki, ning jalutada mitte läbi pühakute haudade ja ihulike paikade, vaid läbi nende südame, mõtete ja vaimu».
See, mis kunagi toimus pühal maal, jõuab meieni pühakirja vahendusel ning annab vajaliku usuks ja õndsuseks. Luther toonitab, et üksnes Jumalat (mitte pühakuid) tuleks ülistada ning igaüks jäägu oma kodukirikusse, sest sealt leiab ta rohkem kui ühestki palverännukirikust. Oma kirjutises «Saksa rahva kristlikule aadlile» nimetab ratsionaal­ne Luther palverännakute tava kuradi tööriistaks, millega vaest rahvast ninapidi veetakse.
Samas oli Luther kriitiline pigem lähipalverännakute suhtes ning kritiseeris teravalt n-ö metsikute kabelite ja kirikute rajamist selleks, et «rahvas kohale jookseks ja raha sisse tooks». Tema ja ta mõttekaaslaste arvates seisnes palverännakute kahju ülepingutatud ootuses reliikviate imettegevasse ja tervendavasse mõjusse.
Kriitilised kirjutised tekitasid üldise umbusu palverännaku mõttekuse suhtes ning reformatsiooni tulemusel vähenes palverändurite arv märkimisväärselt. Tasapisi jäi palverännak kui usuline praktika protestantluses tagaplaanile, millele avaldas mh soodsat mõju ratsionalismi levik.
Ka tänapäeva luterluses ei peeta palverännakut õndsuse saavutamise seisukohast oluliseks, kuid valdav suhtumine palverännakutesse on pigem positiivne. Samuti on luterlased üsna usinad palverännakutel käijad, mh käiakse ka Martin Lutheriga seotud paikades, iseäranis tema haual Wittenbergis.
Seoses reformatsiooni läheneva 500. aastapäevaga (2017) on ka luterlastel ehk siiski kohane mõelda ja miks mitte plaani võtta palverännak Lutheri ja reformatsiooniga seotud paikadesse, et luterlikku identiteeti tugevdada.

Kogeda püha ja vaimselt puhastuda
Palverännakuid ei tee tänapäeval mitte üksnes usklikud, vaid palverännakud koos oma rituaalide ja sihtkohtadega on huvipakkuvad ka neile, kelle suhe usu ja kirikuga väga tihe ei ole. Kaasaegne kristlik palverännukultuur ei ole enam eksklusiivselt katoliiklik, vaid on oikumeeniline või sageli üldse konfessionaalsete tunnusteta – palverännakul osaleda saavad ja võivad kõik kristlike konfessioonide esindajad ja kõik teised, kes selleks vajadust tunnevad.
(Järgneb.)
Kristel Engman

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu!
(Lk 12:35)