Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Palverännakul pühapaikades

13.08.2014 | | Rubriik: Kirikuelu

Tapa ja Ambla koguduse liikmed käisid kolmepäevasel palverännakul.

Oleme peaaegu kõik käinud ekskursioonidel ja reisidel, kus külastatakse ka erinevaid sakraalehitisi. Palverännak erineb selle poolest, et teekond on nagu palvehelmed (palvest palvesse), pühakojast pühakotta ja pühapaika, missade ja palveteenistustega.
Pühapaigad, pühakojad on erilise palvekontsentratsiooniga ja seetõttu paremini adutavad. «Jumalakartus on tarkuse algus,» öeldakse pühakirjas. Kartus kui aukartus, kui hämmeldus, kui imestus … Läbi selle hakkab meenuma päris kodumaa, jumalalapse seisus. Ja harjutades (palvetades, palveldes) saab sellest rohkem ja rohkem igapäevaelu osa.
Tapa Jakobi koguduse õpetaja Tauno Kiburi eestvõttel ja koguduse liikmete huvil viibisime kolmepäevasel palverännakul mööda Läti- ja Leedumaad. Meiega koos olid ka Ambla Maarja koguduse liikmed ja mõned inimesed Tallinnast – kokku 16 rännuhuvilist kahes autos.
Suurem osa meie grupist olid läbinud talve jooksul kursuse «Eetika ja usuõpetus päevahoius ja koolis», kus käsitleti põhjalikult erinevaid usundeid, ja sealt tekkis ka sügavam huvi minna tutvuma usueluga meie lähiriikides.
Esimene päev algas hommikumissaga Tapa Jakobi kirikus. Meie kolmepäevane reis kulges marsruudil Karksi-Nuia – Ruhja – Smiltene – Gulbene – Rēzekne – Aglona – Zarasai – Stelmuze – Pivašiunai – Šiluva – Tytuvenai – Šiauliai – Šiauliai ristimägi – Rundāle – Salacgrīva – Ambla – Tapa.
Kogu rännak kulges ülevas meeleolus, laulsime palju vaimulikke laule, lugesime palveid, mis andsid kogu teekonnale erilise aura. Palverännak lõppes Ambla pastoraadis ühise õhtusöömaajaga.
Teen siinkohal ettepaneku avada Eesti Kirikus rubriik «Palveränduri päevaraamat», et palverännul käinud inimesed jagaksid oma kogemusi teistega, kes veel kõhklevad või ootavad selleks innustust.
Urmas Piksar,
Tapa Jakobi koguduse juhatuse esimees

Palverännakul osalejate mõtteid
Aili: Sain sügava hingepuudutuse Aglonas missal. Ja väga eriline sõnades kirjeldamatu tunne valdas mind Neitsi Maarja kabelis Šiluvas, pisarad tulid silma ja tundsin end kui õhus hõljumas.
Taisi: Straupe kirik (Läti), mille esmamainimine jääb aastasse 1206, on imeline. Väga meeldis seal meie õpetaja peetud palvus ja kõne. Seal ravitakse praegugi alkoholi- ja narkosõltlasi (ka varasemal ajal olnud seal johanniitide ordu ravila), kes meie palvusel osalesid. See rännak avas mulle usuelu sisemust – saan nüüd sellest paremini aru.
Senta: Väga ülev oli Aglona kirikus missa, mis tekitas hingeliigutava tundeelamuse. Tytuvenai kloostri kabelitrepist tahan aga edaspidi kindlasti üles minna, sest seekord oli trepp suletud. Muljet avaldas meie ühtesulamine.
Kairi: Kogu rännak oli usuelu avav – kui oma igapäevaelus pedagoogina olen andja, siis nüüd olin saaja. Šiluva Maarja kabelis sain jumaliku puudutuse ja roosipärja palvete lugemine sai minu jaoks sisu. Roosipärja lugemise ajal sündis minuga ka ime. Imelised puudutused Leedu kirikutes, varem pole ma midagi sellist kogenud!
Tõnu: Imeline oli see, et koguduse liikmed tulid palverännakule ja nad polnud mitte turistid, vaid palvetasid – see oli eriline. Aglona kirikukompleks, selle avarus, psalmilaulmise puhtus, neitsilikkus, armulaua pühitsemine ja protsessioon – need kõik olid taevalikud. Kui tavaliselt olen ise korraldaja rollis, siis nüüd olin osaleja. Pikkade sõitude järel imelised avanemised kirikutes: Aglonas, Tytuvenais teenistuselt lahkuv preester, keda viimasel hetkel kohtasime ning kes meile lahkelt taas kirikuuksed avas.
Juhtusid ka imed: Straupes, kus kiriku juurde kuulub aktiivselt tegutsev narkoloogiakliinik, oli pühakotta minek esialgu ehmatav, aga lõpp imeline. Kaunilt kõlas seal meie palvus ja laul, millest said osa ka «sõltlased». Olles küll luterlane ja kohati kaheldes Maar­ja palvetes, kogesin Šiluvas väga suurt palveenergiat.
Silvia: Pivašiunais ja mujal, kus me isegi kirikusse sisse ei pääsenud, tundsin ka suletud uste taga palvetades vaimu puudutust, see oli võimas!
Maret: Minul oli kolm väga imelist puudutust: Aglonas, autos palveid lugedes ja Šiauliai pühade apostlite Peetruse ja Pauluse katedraalis tundsin sellist imelist palvlemist, et oleksin sinna jäänudki.
Sirje: Olen ka varem mitmeid kordi käinud Läti ja Leedu kirikutes, kuid sellises palverännu vormis mitte. Soovunelm on minna Santiago de Compostela palverännakule, sestap mõtlesin alustada lähemalt. Minu jaoks oli ka roosipärja lugemine uudne.
Imelised paigad – Aglona, kus meie vaimulikud kutsuti Pühade Andide protsessiooni baldahhiini kandma. Märkimata ei saa jätta leedulaste külalislahkust, meie kokkukuuluvust ja üllatavaid positiivseid probleemide lahendusi.
Palverännak ja turismireis on väga erinevad, turismireis võib olla kohati väga väsitav, aga palverännak mitte. Uskuge mind, palverännak sisendab rahu ja õnnetunnet, kirgastab mõttemaailma ja annab energiat, julgen seda kõigile soovitada!
Tauno: See rännak juhatas meie jaoks sisse tuleval aastal Maarjamaa 800. aastapäevale pühendatud üritused. Rännakul saadud imelisi tundeelamusi ja kogemusi ei saanud jätta ainult endile ning sellepärast jagasime neid teiega.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu!
(Lk 12:35)