Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Palverännaku aeg

30.05.2018 | | Rubriik: Juhtkiri

Lühike põhjamaa suvi, mis tänavu otsekui kingitusena meie riigi juubeliks erakordselt vara algas, on teatavasti ka parim aeg palverännakule minekuks. Ma usun, et enamiku meie koguduste raamatulettidele või uste juurde on juba jõudnud või kohe jõudmas Eesti Kirikute Nõukogu äsja üllitatud teeliste kirikute brošüürid. Neist leiame väga hea ülevaate sellest, kui palju meie väikesel Maarjamaal eri konfessioonide palvekodasid on ning mida sellelgi suvel on võimalik kas avastada enda jaoks või siis taas külastada.
Rõõmustab ka see, et kõige kaugemateski külades asuvate kirikute ja palvelate puhul, mille uksed pole küll regulaarselt avatud ning kus jumalateenistusigi harva peetakse, on olemas kontakttelefonid, mille kaudu on võimalik sissepääsu paluda. Üritan seda võimalust kindlasti ka sellel suvel kasutada ning julgustan teisigi seda tegema.
Tänavusele teeliste kirikute brošüürile saatesõna kirjutanud Eesti Kirikute Nõukogu asepresident, katoliku piiskop Philippe Jourdan tõdeb, et kirikud, ka siis, kui seal parajasti midagi ei toimu, pole kunagi tühjad ruumid, vaid kohad, kus me kohtume Jumalaga. „Iga kirik,“ ütleb piiskop „on kui aken teispoolsusesse. Mõni aken on vana ja rikkalikult kaunistatud, teine uus, lihtsam ja funktsionaalsem. Aga iga akna eesmärk on näidata midagi, mida me ise ei saaks näha, kui seda akent ei oleks.“
Ilmselt oleme kõik imetlenud nii kodu- kui välismaal kirikute vitraažaknaid ning kogenud, et kujutatu muutub meie jaoks nähtavaks ainult siis, kui vaatame seda vastu valgust. Selleks tuleb aga minna kirikusse sisse. Ka tõeline pilt teispoolsusesse avaneb meile alles siis, kui julgeme sisse astuda, et kohtuda Jumalaga. See aga ongi iga palverännaku eesmärk.
Minult on vahel küsitud, et mis vahe on turistil ja palveränduril, kui mõlemad kasutavad üldjuhul reisimiseks samasuguseid mugavusi ja külastavad sageli samu kohtigi. On ju väidetud sedagi, et tänapäevased ülipopulaar­sed turismireisid ja kallid kruiisid pole midagi muud kui vaid kunagiste väga tõsist pingutust ja pühendumist nõudnud palverännakute nüüdisaegsed ja sekulaarsed modifikatsioonid.
Asjatundjad aga ütlevad, et üks õige palverännak on see, mis tuleb kindlasti läbi teha jalgsi, sest selle tuumaks on teelolek, mis on isegi tähtsam kui kohale jõudmine. See aga eeldab valmisolekut mõneks ajaks oma igapäevarutiinist välja astuda. Kui keskmine turist tahab võimalikult lühikese ajaga võimatult palju uusi elamusi ammutada, siis palveränduri eesmärk on sellel teekonnal ise uueks ja pisutki paremaks inimeseks saada. Või nagu on öelnud Pirita kloostri sõbrad oma Eesti Vabariigile 100. aastapäevaks tehtud kingituses, kultuurilooliste vahepeatustega palverännutee rajamises Piritalt Vana-Vastseliinani, et palverännak on uskuja teekond pühasse paika, teekond Jumala armuni, iseenda leidmise teekond.
Kui üks korralik turismireis eeldab piisavalt raha ja ka meeldivaid kaaslasi, kellega koos minna, siis palverännakul saab käia igaüks ja igal ajal. Sellega seoses meenub mulle legendaarne naabrimehest ametivend Priit Rannut, kes jutustas kunagi, kuidas ta igal hommikul võttis aja palvematkaks, mille jooksul ta käis mõttes läbi kõik oma koguduste liikmed. Tal oli tehtud kindel marsruut, mida ta järgis, et ükski küla ega maja välja ei jääks. Tõelise karjasena astus ta nende tuppa ka siis, kui uks oli lukus ja inimesed ise kodunt ära, et sinna oma nähtamatu palvejälg jätta. Ja nii päevast päeva, aastast aastasse.
Nagu näha, on palverännakuks väga erinevaid võimalusi. Kasutagem siis aega, mis meile selleks antud on.

KukkMihkel2_2016

 

 

 

 
Mihkel Kukk,
kolleegiumi esimees

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)