Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

PALVERÄNNAK

06.04.2007 | | Rubriik: Kirikuelu

Kuidas usaldada end Jumala hoolde

Ajakirjanik Tiina Siimets, katoliiklane, ütleb, et palverännult naastes ei ole sa kunagi enam endine. Tema esimene palverännak Amsterdami toimus 2005. aasta kevadel ja oli üks osa ettevalmistavatest üritustest enne suvist ülemaailmset noortekohtumist paavstiga Kölnis.

Olin enne sõitu lugenud vaimustavat raamatut palverännu-kogemusest, Jean Lescuyer ja Mehdi Benchelah «Palverännak Jeruusalemma». Raamat avaldas mulle mõju ja lõi teatud määral kujutluse, mis palverännakul võiks toimuda. Lugesin ka, et enne teeleasumist võiks mõelda, mida sa otsima lähed või millele mõtted keskendad.

vaimustavat raamatut palverännu-kogemusest, Jean Lescuyer ja Mehdi Benchelah «Palverännak Jeruusalemma». Raamat avaldas mulle mõju ja lõi teatud määral kujutluse, mis palverännakul võiks toimuda. Lugesin ka, et enne teeleasumist võiks mõelda, mida sa otsima lähed või millele mõtted keskendad.

Olen tavaliselt suur muretseja ja püüan alati valmis olla kõigiks ebamugavusteks. Sel teel tahtsin kogeda, kuidas usaldada end Jumala hoolde. Võtta vastu rõõmsal ja rahulikul meelel kõik, mida päevad toovad.

Tavaliste reiside ajal on põhirõhk välistel sündmustel, palverännakul ehk väliseid sündmusi palju polegi, kõige tähtsamad asjad toimuvad sisimas. Teel bussis palvetasime, peeti katehheese ja jagati kogemusi.

Me justkui väljusime argisest aegruumist ja sisenesime Jumala aega, kus hetked muutusid kõnekamaks ja varemkuuldu sai uue tähenduse. Ka seni vastuseta küsimused hakkasid elama justkui oma elu.

Kuid oli ka teistsuguseid kogemusi. Olin juba mõni aeg tagasi arvanud, et aitab neist bussis ööbimistest – väljamagamata öö nurjab ju järgmise päeva täiesti. Aga imelik küll, reis ise ega bussiööbimised ei väsitanud üldse. Olin peljanud oma valutavat jalga ja pikka istumist. Aga alles kolmandal päeval meenus mulle jalg ja et see ei olegi valutanud.

Sõitsin Eestist minema, südames kahetsus, et jään ilma siinsest lühikesest, aga imelisest kevadest. Ja ehkki ma teadsin ütlemist: Jumal ei taha sinult midagi ära võtta, vaid anda kõike ja mitmekordselt, olin kindel, et kevadest olen seekord ilma. Nägin küll õitsvat Poolat ja Saksamaad ja see oli tõesti tore ning ma leppisin sellega. Suur oli aga mu imestus, kui tagasi tulles nägin, kuidas kevad oli tulekuga viivitanud. Nii sain tegelikult ühe kevade asemel kaks.

Eelmisel suvel viis palverännak meid Hispaaniasse. Enne reisi oli kiire aeg, mõtlesin eeskätt puhkusele… et tulgu, mis tuleb. Ja juhtus nii, et juba esimesel ööl tuli ei tea kust kõrge palavik – 41kraadist palavikku põdesin viimati lapsepõlves. Olin masenduses – kas reis on rikutud? Miks see just minuga pidi juhtuma? Miks Jumal mulle seda tegi?

meid Hispaaniasse. Enne reisi oli kiire aeg, mõtlesin eeskätt puhkusele… et tulgu, mis tuleb. Ja juhtus nii, et juba esimesel ööl tuli ei tea kust kõrge palavik – 41kraadist palavikku põdesin viimati lapsepõlves. Olin masenduses – kas reis on rikutud? Miks see just minuga pidi juhtuma? Miks Jumal mulle seda tegi?

Lõpuks murdis palavik igasuguse vastupanu, isegi nurisemiseks polnud jõudu. «Vahel ongi vaja ohverdust, et kogeda midagi enamat,» püüdis pererahvas mind lohutada. Meenusid ka sõnad: kristlase elu ongi rist, aga sa pole seal üksi, sinuga on Kristus. Ka mina polnud üksi juba seetõttu, et meid vastu võtnud kogudus kandis hoolt, et jõuaksin arsti juurde, saaksin puhata, ravimeid.

Minu, võõra eest, kes oli nendega vaid kaks päeva! Niisiis nägin hoolt ja armastust seal, kus ma poleks seda osanud oodata. Tervena poleks ma sellist kogemust saanud. Mõtlen veel nüüdki aeg-ajalt sõnadele, mida meid reisi lõpus vastu võtnud pererahvas lausus: «Ära küsi Jumalalt – miks mina? Küsi parem, mida Jumal mulle sellega öelda tahab?»

Armastuse ja ühtsuse nägemine üllatas mind aga mujalgi, iseäranis meid vastu võtnud peredes. Kaheksalapselise pere ema ei paistnud üldsegi kodutöödest või laste kantseldamisest kurnatud. Minu imestamise peale öeldi: «Jumala abiga.» Kinnitades küll ka, et loomulikult on neilgi nii- ja naasuguseid päevi. Ehk oleksid sõnad jäänud lihtsalt sõnadeks, kui ma poleks tõesti näinud armastavaid pilke, mida mees ja naine isekeskis vahetasid.

Võtsin reisilt kaasa ka kogemuse, et kui julged vastu võtta raskused ja mitte põgeneda nende eest ning lased end üllatada, võib lõppude lõpuks ees oodata midagi toredat. Mul oli ületamatu vastumeelsus mäkkeronimise ees. Kesk palavat päeva pealegi… Lootsin jääda istuma mugavasse bussi, et las teised ronivad pealegi. Selgus aga, et see pole võimalik.

, et kui julged vastu võtta raskused ja mitte põgeneda nende eest ning lased end üllatada, võib lõppude lõpuks ees oodata midagi toredat. Mul oli ületamatu vastumeelsus mäkkeronimise ees. Kesk palavat päeva pealegi… Lootsin jääda istuma mugavasse bussi, et las teised ronivad pealegi. Selgus aga, et see pole võimalik.

Niisiis tuli hakata astuma, jalg jala ette… Pärale jõudnud, ootas meid tõepoolest ees imeline vaade, tore vastuvõtt kloostris nunnade küpsetatud kookide ja limonaadiga, kosutav puhkus. Mõelda vaid, Jumal tahtis pakkuda midagi toredat, mina oleksin aga oma mugavuses selle tagasi lükanud!

Olen kuulnud ka mõtet, et pärast palverännakut võivad inimest tabada katsumused. Mõte, mis mind alguses tõsiselt hirmutas ja isegi vihastas. Kuidas siis nii! Tahaks ju pigem õnnistusi. Olen ka hiljem sellele mõelnud, eriti, kui on raske või ebamugav ning Jumal näib viibivat kaugel.

On tõsi, et raskused puhastavad südant, vähendavad isekust ja kõrkust. Alles siis võid näha, et sinu tugevus ei tule sinust, vaid Temast. Ja kui sa suudad hoida oma südames mälestust sellest, kuidas Ta on sind kandnud, ja öelda endale: «Julgust! Täna on uus päev,» on teed jätkata kindlam.

Ära kuulanud

Juune Holvandus

Üks kommentaar artiklile “PALVERÄNNAK”

  1. Külaline ütleb:

    tuleb tõdeda, et palverännakud on parim ettekääne ajupesuks – bussis sa ei pääse ju kuhugi kui põlevsilmne manipulaator istub sinu kõrvale ja hakkab rääkima, et \”Jumalal on sinuga plaan..\” Siis tuleb veel kõik juhtumused ratsionaliseerida, st tõlgendada nii, et ei jääks mingit kahtlust, et täpselt nii oligi. See polnud juhus ega olmeline ebamugavus, vaid ilmtingimata Jumala tahe ja juhtimine. Nii õpibki inimene varsti Jumalale sõnu suhu toppima, kuni Jumal kuulub temale täieni, puust ja punaseks värvitud.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu!
(Lk 12:35)