Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Palverännak Viru-Nigula Maarja kabeli juurde

10.08.2016 | | Rubriik: Kirikuelu

Virumaa vanima kivist sakraal­ehitise, Maarja kabeli varemed Viru-Nigula alevikus on tunnistatud riiklikuks kultuurimälestiseks. ← Palverändurid teel. 3 x Tauno Toompuu

Öeldakse, et Euroopa algus on Santiago de Compostela palverännuteel. See ühendas erinevad rahvad, erinevatest ühiskonnakihtidest inimesed liikuma ühise eesmärgi suunas – püha Jaakobuse hauale. Kui praegusajal oleme mures Euroopa pärast, siis tuleks tagasi minna tema lätte juurde – jaakobiteele. Seal on veel võimalik kogeda seda, kuidas meie ühine minevik ja eelkäijate tallatud rajad kannavad. Paljud lähevad seda sinna ka kogema.

Ent kas ei võiks me mõelda, et ka Eesti sünnib teel? Teelolemine kui meie ühiskondlik kokkulepe – kõlab kaunilt. Eeldused on selleks tohutud. Ilmatu hulk metsaradu, mida mööda kulgeda. Kasvõi 370 km, kui hakata Oandult Ikla suunas minema.
Kes vähegi RMK loodud matkaradu proovinud, on võinud kogeda, kui palju on suvel ja ilusa ilmaga rahvast. Minnakse ikka uuesti ja uuesti. Kui palju seda tehakse huvist looduse vastu, on raske ütelda. Ent küllap suur põhjus on selles, et taolised alguse ja lõpuga rajad annavad võimaluse olla teel.
Vist tuleb vähemalt osalt näha ka rahvajooksude populaarsust siin – igatsuses teelolemise järele. Enamik neist kümnetest tuhandetest, kes meie suvedel jooksuvõistlustel osalevad, ei tee regulaarselt trenni ega igatse sportlasekarjääri. Aga inimese hing vajab teelolemist, vajab lahkumise ja päralejõudmise kogemust. See on püha igatsus. Vaimne asi. Palverännak.
Kiriku ülesanne võiks olla taolise teelolemise igatsusele vastamine ja palverännuradadele osutamine. Ühe taolise katse tegime käesoleva aasta juulis Viru praostkonnas. Viru-Nigula Maarja kabel on dokumenteeritud ajalooline palverännakute sihtpunkt. Sinna on rännatud nii kesk- kui uusajal. Rootsi ajal oli luterlik kirik palveränduritega lausa kimpus, sest neis nähti pimedaid inimesi, kelle valgustamata mõistus ikka veel iganenud katoliiklikke ja asjatuid usukombeid täitis. Aga rahvas ei saanud koolitatud õpetajate intellektuaalsetest palverännakute vastu suunatud argumentidest aru. Rahvas käis ikka oma hinge järgi. Ja hing igatses palverännakut tähendusega paika. Ning tervenemist.
Vast on sellel iidsel sihtpunktil veelgi tulevikku. Inimese hing ihkab ikka teelolemist. Ja tervenemist. Juba elabki see paik oma elu. Igal aastal käivad katoliiklased heinamaarjapäeval (2. juuli – toim.). seal oma rännakutel. Ja kristlikud poliitikud rukkimaarjapäeval (15.august – toim.). Ja on kuulda jutte Maarja ilmumistest … Usu müsteerium teeb ka varemed elavaks.

Minek
Meie alustasime oma esimest pikka jalgsirännakut esmaspäeval, 11. juulil. Mitte et siis oleks mõni tähtis maarjapäev, vaid siis oli lihtsalt sobilik aeg. Esimese hommiku kohtumispaigaks oli Käsmu meremuuseum, kus lahke pererahvas pakkus kohvi ja saiakest ning julgustas rännakule asuma. Teelemineja ärevus ei luba muidugi väga palju süüa. Pigem moe pärast näksid ja mõtled, kas vajalik on ikka õiges kotis ja mida täpsemalt abitranspordiga ööbimispaika teele saata.
Käsmu on hea koht teeleasumiseks. Mitte ainult sellepärast, et seal on kirik, vaid et selles kirikus palvetatakse ja seatakse armulauda igal hommikul. Teekonda tuleb alustada toidetult. Pastor loci õp Urmas Karileet õnnistas lõpuks rändureid: Usus ja lootuses võite alustada oma teekonda. Õnnistagu teid kolmainu Jumal – Isa ja Poeg ja Püha Vaim – ning juhtigu teid teie palverännakul. Tõesti, usus ja lootuses. Sest palverändur teab ainult üht – edasi tuleb minna, kas viie või kümne kilomeetri kaupa. Meie esimese päeva pikkuseks jäi natuke alla 20 km.

Jaakobitee sõbrad
Esimesel kahel päeval jagasid meiega teekonda Jane Vain ja Epp Sokk Jaakobitee Sõprade Seltsist. Jaakobitee on ju tuntumaid palverännusihtpunkte ja kui keegi on Eesti teedel palverändurina üldse käinud, siis on need justnimelt Jane ja Epp. Kogemused loevad ka midagi. Ja lood. Neil ränduritel on lugusid. Võib-olla just neid, mida teistel vaimulikel teedel rändajatel on kuulda vaja.
Need palverännakutele minekute lood näivad usklike juures kõnelevat imelikest juhtimistest, puudutustest ja kõnetustest, mida võiks ka imedeks klassifitseerida. Viimselt on ju ime tunnuseks ennekõike see sündmus, kohtumine või taipamine, mis sinu ellu ootamatult uusi tähendusi loob.
Palju on ka meie endi teha. Rännakul saame valida, milleks oma teeloleku aega kasutame. Jane ja Epp toovad kaasa palvepärlid ja õpetavad neid kasutama. Rootsi kiriku emeriitpiiskop Martin Lönnebo on välja pakkunud nende pärlite näol väga erilise ja ilusa viisi Jumala ees olemiseks. Neid, vormi rangusest ja traditsiooni raskusest vabu palvehelmeid on lihtne kasutada igaühel, isegi luterlasel.
Esimeses ööbimispaigas RMK Oandu laagriplatsil, kui telgid saavad esimesi vihmasabinaid ja kokk Ehte on valmistanud õhtusöögiks šašlõkki, vestleme koos jaakobitee sõpradega teel olemise kirest ja sellele järeleandmisest. Ja võimalustest teha seda Eestis, omamata selleks paksu rahakotti ja eelnevat ettevalmistust.
Meenutame ka, et Martin Luther ei arvanud ei palvehelmestest ega palverännakutest kuigi palju. Esimest pidas ta asjatuks lobisemiseks, teist asjatuks askeldamiseks. Õnneks aitab ajaloolis-kriitiline tõlgendusmeetod siingi sihiku paika seada ja ütleb, et praegune olukord on muu toonaste hoiakute tekkimise kontekstist. Paljude tänaste palverändurite jaoks on teeleminek olnud esimene asjalik tegu üldse, mida nad oma vaimuliku elu jaoks teinud.

Eksimine
Teise päeva rännak on pikk, aga turvaline. Umbes 25 km ilusat rannikuteed läbi Altja ja Vainupea Karepale. Rännak on rikkalik – paistab päike, sajab vihma, tee ääres on mustikaid ja inimesi, kellega kõnelda. Mitmed eelistavad kõndida üksi, teised jälle hoida kokku. Teelolemise tunne hakkab juba saabuma.
Kolmas ja kõige lühema teekonnaga päev osutub mõnele väga pikaks. Kuna meie rännuteed varem käidud ei ole, siis on see õigupoolest ka üks tee otsimine ja loomine alles. Ega me igal pool täpselt ei tea, kuidas edasi. Nagu eluski. Aga igal ränduril on valik, kas minna vasemale või paremale, üksi või koos teistega.
Ühe pisikese pundiga otsustame kulgeda võimalikult rannikul ja eksime ära. Tõsi, meri on küll vasakul, nii nagu peab, aga rada ei ole ja väljapääsu looduskaitseala inimtegevusest puutumatus mudases metsarägastikus samuti mitte. Viimases hädas murrame kusagil Kunda külje all endile läbimatuna näivast võsast läbi tee üle mudase järsaku. Saame kogemuse võrra targemaks.
Teame nüüd, et kus edasiminek näib võimatu, on see ometi võimalik. Ja teame ka, et niimoodi palverännakut tegema ei peaks. Kui teel olemine muutub ekstreemseks matkamiseks, kaob rännaku palveline meel. Palverännakul peab olema kulgemise mõnu. Nüüd teame. Tänu eksimisele. Ja tänu rännakule, kus eksimine on lubatud.

Milleks?
Rännaku teise poole teeb meiega kaasa üks Eesti tuntumaid palverändureid Maarika Traat. Kunagi astus ta jalgsi Tartust Santiago de Compostelasse. Nüüd käib ta Hispaanias Prantsuse teed igal aastal, mõnel rohkem kui ühel korral. Karepa rahvamajas vaatame koos filme palverännakutest ja Kunda kirikus, meie viimases ööbimispaigas vihmast väsinute ja külmast lõdisevatena mõtleme, miks ja kuidas inimesed rännakutel käivad.
Meie rännulistest noorimad, teismeeas tüdrukud konstateerivad lõpuks oma senist kogemust, et nad kujutasid palverännakut ette millegi hoopis teistsugusena. Üllatusena tuli palverändamise lihtsus. Ei ole palju suuri sõnu, keerulisi vagasid harjutusi ega moraalitsevaid vestlusi. On hoopis voolamise lihtsus. Palveränduriks olemise kogemuse juurde kuulub endast lahti laskmise ja tee poolt edasi kantud saamise kogemus. Ja vist on see üks põhjusi, miks rännakule minnakse. Inimese hing igatseb uueks saamist.

Tulek
Neljapäeva lõunaks oleme Viru-Nigulas. Viimaseks päevaks on jalad teel olemisega harjunud ja kuidagi kiiresti jõuame kohale. Kaugelt paistev kirikutorn julgustab tulijaid. Siis kirikuaed oma iidsete rõngasristidega, Maarja tänav ja Maarja kabeli varemed. Ilm on ilus ja võtame kabeli juures olemiseks aega. Palvetame üheskoos, jagame välja tunnistused ja peame viimase ühise söömaaja. Juttu ei ole palju. Pilgud on rohkem sissepoole. Palveränduri tee on ju ennekõike seesmine teekond.
Ühtekokku 4 päeva, 70 kilomeetrit ja 20 rändurit. Rännakud Viru-Nigula Maarja kabeli juurde on kestnud aastasadu, tulnud on kaugetest paikadest lugematud rändurid. Ja meie oleme ühed neist. Tee peab jätkuma. Järgmisel aastal igatseme läheneda ida poolt. Ja siis millalgi lõunast. Teid on veel.
Tauno Toompuu

Maarja kabel
Arvatakse, et neitsi Maarja auks pühitsetud kabel võib olla mälestustähis 1268. aastal Viru-Nigula lähedal toimunud Liivi ordu ja Vene vägede lahingule. Pärast reformatsiooni 16. sajandil kabelit enam ei hooldatud, 17. sajandil lammutati kabel osaliselt ja see jäi lagunema.

Pildigalerii:

03_Palverännak 05_Palverännak

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)