Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Palverännak Lõuna-Ameerika südames 1.osa

20.05.2020 | | Rubriik: Järjejutt, Ühiskond

1.

Mul on tavaks tähistada oma juubeleid üksinda reisides, külastades maid, millest juba lapsena olen unistanud. 

Kümme aastat tagasi olid need Mali ja Burkina Faso (põhieesmärk Timbuktu), viis aastat tagasi Iraan. Kui mu eelmine seljakotireis viis mind Iraani, mis on õigusega piiblimaa (seal toimub Estri ja Taanieli raamatu tegevus), siis äsjane rännak tõi mind päris pühale maale Paraguaysse. 

Kuidas muidu nimetada riiki, mille pealinna nimi tähendab eesti keeles „neitsi Maarja taevaminek“ ja suuremad linnad on tõlkes „pärispatuta eostumine“, „lihakssaamine“ ning sajad asulad kannavad pühakute nimesid. 

Linnade hulgas on ka Jesús ja Corpus Christi. Nagu juba mõistsite, on see püha maa Paraguay ning linnade hispaaniakeelsed nimed on Asunción (täieliku nimega La Muy Noble y Leal Ciudad de Nuestra Señora Santa María de la Asunción), (Inmaculada) Concepción ja Encarnación (Nuestra Señora de la Encarnación de Itapúa). 

Kui juba religioosse taustaga kohanimedest rääkida, siis on kaardil ka Belén (Petlemm hispaania keeles) ja La Perdición, mis hispaania keeles tähendab hukatuses või ka lihtsalt kadunud olemist. Selle paiga kohta peab hiljem küll mõne selgitava sõna lisama.  

Enamik rahvastikust on usklik

Paraguay on merepiirita riik Lõuna-Ameerikas, selle naabrid on Boliivia, Brasiilia ja Argentina. Pindala poolest on Paraguay Eestist ligi üheksa korda suurem, elanikke on seal umbes 7 miljonit. Kolmveerand elanikest on indiaani juurtega ja räägib guaranii keelt, mis on hispaania keele kõrval ametlik riigikeel. 

Paraguay jaguneb 17 provintsiks, lisaks veel eraldi ringkonnana pealinn Asunción. Mina olin neist kuueteistkümnes provintsis, teekonnal ei sattunud vaid Amambaysse. Kokku läbisin ligi kuu aja jooksul 4500 km, kahepäevaseid „kõrvalhüppeid“ tegin Argentinasse ja Brasiiliasse. Kahjuks ei jõudnud Boliiviasse, mille piirini jõudmisest jäi mul puudu 10 km. 

85% Paraguay elanikest on katoliiklased. Ülejäänud kristlased on mennoniidid, baptistid, reformeeritud baptistid, presbüterlased ja nelipühilased. Väiksemad kogudused on Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikul, adventistidel, Jehoova tunnistajatel, muslimitel, bahaistidel. Reisil tutvusin kõige põhjalikumalt saksakeelsete mennoniitide kogudustega, armulaual käisin hispaaniakeelsete katoliiklaste juures, kõige meeldivam vestlus oli venekeelsete õigeusklikega, aga kõige hoogsam jumalateenistus Vaimse Taassünni kirikus (Iglesia De Avivamiento) San Estanislaos. 

Esinduslikem jumalateenistus oli karnevaliaegses Encarnacióni katedraalis, kus missal jutlustanud piiskop Monseñor Francisco Javier Pistilli Scorzara teenistuse lõpul koguduseliikmeid kättpidi tänades ära saatis. Surusin kätt seal minagi, tagasihoidlikkusest jätsin talle mainimata, et olen Põhja-Euroopast, esimest korda Paraguays ja väga vaimustunud. Kõikide teenistuste ajal olid kirikud rahvast täis. 

Sageli oli näha sisseharjunud loomulikku religioosset käitumist, mis väljendus selles, et bussijuht pikka reisi alustades libistas sõrmed üle tahavaatepeegli otsa riputatud krutsifiksi ja puudutas sõrmedega suud, või selles, et kaks keskealist pereema mootorrattal kirikust mööda sõites pöörasid avatud kirikuukse juures pea altari suunas ja lõid risti ette. Seejuures olid mõlemad ilma kiivrita. 

Dengepalavik, kuumaoht ja põgenenud vang

Iga maa avastama minek algab eeltööga kodus. Minul kuulus mitmeid kuid kestnud ettevalmistuse hulka ka kohalike raadiojaamade (peamiselt Radio Nacional del Paraguay) kuulamine. Raadiokavas on ka igapühapäevased missade ülekanded Caacupé basiilikast. Raadiojumalateenistus algab nende aja järgi kell seitse, aga juba enne seda toimub guaraniikeelne missa. 

Siiski on ka raadios kõlava hispaaniakeelse teenistuse ajal mõned palved guaranii keeles. Neist palvetest ei saanud ma küll aru ühestki sõnast, välja arvatud ootamatult kõlanud sõnapaar „papa Francisco“ (paavst Franciscus). Hea näide sellest, kui väike on maailm ja kui kergesti leitav on info, on see, kui ühe teenistuse taustamüras kõlas pikalt kiirabi helisignaal ja õhtul Paraguay ajalehti lugedes oli juba kirjas, et Caacupé jumalateenistuse ajal suri infarkti tagajärjel 46aastane palverändur. 

Sealsete lehtede internetisaite ei lugenud ma siiski kuigi meelsasti. Enamik uudiseid oli kriminaalkroonika või teated kasvavast dengepalaviku ohust. Pigem sain häid nõuandeid sealsetelt kirjasõpradelt, aga ka nende jutus oli hoiatusi selle kohta, mida mitte teha või kuhu mitte minna. Näiteks ei soovitatud minna ei Concepcióni ega San Pedrosse, sest seal esineb inimrööve. 

Toivo Vilumaa

(Järgneb.)

See ei sünni väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi, ütleb vägede Issand. (Sk 4:6)