Esileht » Arvamused » Arvamus »

Palverändurite teekond Muhumaal

18.09.2019 | | Rubriik: Arvamus

Eesti Kirikute Nõukogu Noortetöö Nõukogu (seekord ilma tavapäraste Soome partneriteta, aga endiselt õigeuskliku Age Ploomi juhatusel) korraldatud viies oikumeeniline palverännak 6.–8. septembrini viis meid Muhumaale. Kohtuti reede õhtul ja lahkuti pühapäeva pärastlõunal. Osalejaid oli umbes viiskümmend ja paljud neist tulid mitmendat korda.
Suuremad rühmad olid Tallinnast, Hiiumaalt ja Rakverest. Rakvere kirikukoor osales ka mullu Kihnu saarel ega raatsitud seegi kord puududa. Loodetavasti ei kahetse oma tulekut ei nemad ega hiidlased, kelle poole pöörati pilgud, kui tuli arutusele järgmise aasta palverännaku koht. Kirik­liku kuuluvuse poolest oli rühm täiesti oikumeeniline: leidus õigeusklikke, luterlasi, metodiste, baptiste, nelipühilasi ja vana­usulisi. Neil päevil sobisime kõik suurepäraselt ühte karja.
Veebilehel palverand.ee on palverännaku definitsioon: „Palverännak on uskuja teekond pühasse paika, teekond Jumala armuni, iseenda leidmise teekond. Kui rändajal on huvi ja tahtmist sel teekonnal otsida ja avastada ka üht-teist oma isamaa aja- ja kultuuriloost, siis – seda parem.“
Age Ploomi eestvõttel korraldatud palverännakud vastavad neile näitajaile täielikult. Pühi paiku oli seegi kord mitu: peale kolme kiriku Hellamaa õigeusu kalmistu ja Mäla iidne kivikalme, sugupõlvede jooksul pühaks elatud Tihuse, Simmu ja Kaigu talud. Aga nagu pajatas Tihuse peremees Martin Kivisoo, kubiseb Muhu saar pühadest paikadest, tema sõnutsi „haldjapaikadest“.
Simmu talus jutustas Liilia Aulik, kuidas kristlik eluhoiak tagab sugupõlvede harmoonilise järjepidevuse. Kaigu köstritalu perenaine kõneles oma isast Eduard Viigist, kes tuli Muhu luteri koguduse köstriks 1937. a, aga nõukogude ajal pidi olema ka jutlustajaks ning olude sunnil sisustama oma kodu pühakojaks. Usaldus Jumala vastu ja muusika olid tema elujõu ja -rõõmu allikaks. Kalmistul, kivikalmes ja mujal jagas asjatundlikku teavet Eda Maripuu.
Reedeõhtuses tutvumisringis väljendati häid mõtteid sellest, milleks on palverännakule tuldud. Meeldejäävaim oli tsitaat, mille järgi palverännak on teekond Jumala, ligimeste ja iseenda juurde. Usun, et see mõte saatis paljusid sel rännakul. Teed Jumala juurde otsisime palvustel Hellamaa Pühade Apostlite Peetruse ja Pauluse õigeusu kirikus, palvusel ja jumalateenistusel Liiva Katariina luteri kirikus, kus teenisid EELK peapiiskop Urmas Viilma ja Hannes Nelis, jumalateenistusel Rinsi Neitsi Maarja Kaasani Pühakuju kirikus, mida juhtisid Toivo Treima ja Aleksander Sarapik, ja Taizé palvusel Muhu laululaval.
Samuti toimusid palvused igas peatuskohas. Tee Jumala juurde kulges ka Jumalaema kaudu, kelle sünnipühal 8. septembril tutvustati tema rolli Jumala päästeplaanis kõigis kirikutes.
Laupäevase rännaku lõppedes pakkus muusikalist külakosti Muhu muuseumi direktor Meelis Mereäär, kes tutvustas pühapäeval ka nimetatud muuseumi. Eriline tänu kuulub meie tublidele toitjatele ja majutajatele Hellamaa külakeskuses. Kui korraldajatel jätkub tarmu, tahame taas kokku saada palveradadel. Julgustan kõiki lugejaid osalema meilgi Eestis ja mujal toimuvatel ühistel palverännakutel.
Urmas Oras

 

 

 

 
Urmas Oras,
palverändur

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)