Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Palveränduri teekond Põhjala Athosele

06.09.2017 | | Rubriik: Kultuurielu

Pea tunnise laevasõidu järel hakkas Valamo saarestik justkui halastades kiht-kihilt uduloorist vabanema.

Koostöös Tiit Reisidega toimus 14.–19. augustini tänavune Eesti Kiriku (EK) lugejate reis. Ees terendas 634 400 (2014) elanikuga Karjala Vabariik Venemaal ja palverännaku siht – Laadogal Valamo saarestikus asetsev vana Valamo klooster.

Kuus päeva kestnud päikeselise rännaku vältel läbiti pea kaks ja pool tuhat kilomeetrit. Külastati kahte kloostrit, Karjala pealinna Petroskoid; Kiži saarel asuvat UNESCO kultuuripärandi nimekirja kuuluvat muuseum-reservaati ja nauditi ühes 44 reisikaaslasega ürgset metsarikast ja järvesilmadega üle külvatud loodust.
Noorim liige seltskonnas oli kaheksa-aastane ja vanim vapralt vastu pidanud 77aastane Valve Mägi, kes reisi võitis EK lugude kogumise võistlusel osaledes. Väsimatu särava naeratusega rõõmustas meid Stockholmi koguduse juhatuse esimees Maie Martinson, kes rõhutas, et pärast kevadist Välis-Eesti kiriku Rootsi praostkonna ühinemist EELKga tunneb ta erilist heameelt reisil osalemisest.

Jumala riigi välised väljundid
Et õigeusu vaimsusesse sisse elada, lugesin reisi ajal 2015. aastal eesti keeles ilmunud Valamo kloostri skeemaiguumen Joanni vaimulikke kirju „Vaata oma südamesse“. Joann elas 10. sajandil asutatud kloostris alates 1900. aastast ja tegi kaasa 1940. aastal Talvesõja ajal kloostri evakueerimise Ida-Soome Heinävesisesse, mis on 2018. aasta EK lugejareisi sihiks.
Joann kirjutab Jelena Armfeltile märtsis 1947: „Ent tea: kuhu iganes sa sõidad, igale poole võtad kaasa oma sisemise kaose ja kohtad seal inimesi, mitte ingleid, aga Jumala riik pole ju väljas, vaid seespidi meie sees. Kui kanname hoolt selle ainsana tarviliku eest, siis antakse kõik muu pealegi, sest seda on Issand ise öelnud.“ (Lk 27)
Küllap kandsid ka EK lugejad kaasas oma sisemaailma eri tasandeid, ent väljudes oma tavaelu rutiinist oldi avatud ka Jumala riigi väljundile läbi välise: arhitektuuri, kunsti, valguse murdumise, vastutuleva inimese pilgu avaruse ja looduse ürgse ilu kaudu. Toetasid uued tutvused, usukogemuste jagamine ja igal hommikul bussis kaasteelistest vaimulike, Hageri koguduse õpetaja Jüri Vallsalu, Loksa koguduse diakoni Ahti Udami ja allakirjutanu peetud hommikupalvused.

Vepslase asutatud klooster
Väike poiss Püha Kolmainu Aleksander Svirski mungakloostri trepil mullajoontega kirikukontuuri järele aimamas – sellisena sööbis mällu esimene mulje Leningradi oblastis asuvast 15. sajandi lõpus vepslasest pühaku Aleksander Svirski (1448–1533) asutatud kloostrist.
17. sajandil oma hiilgeaega elanud ja 1918. aastal suletud kloostrit hakati taastama 1997. Praegu kuulub vennaskonda 32 munka. Kloostri roheliste katustega lumivalgete hoonete vahel jalutades jäi silma ka segadust tekitavalt palju nunnasid, kes, nagu selgus, olid siiski vaid külas.
Meie reisiseltskonnale pakkus elevust kohata Issanda Muutumise peakiriku ees, kus paiknevad kloostri asutaja säilmed, Karjalast pärit eestlasest palverändurit, kes omakorda tänas Jumalat haruldase võimaluse eest emakeelt nii ootamatus kohas kõnelda.
Kloostri väravast metsmett ja pärnaõieveini kaasa ostes jäi nähtust ja kogetust hinge helgus, mida sai selitada bussiaknast lõputuna näivaid kaskedega segatud männikuid silmitsedes ning karikakarde ja lupiinide õitsemist jälgides. Karjala suvi on eestimaisest maas. Nõnda võis enne Peterburiga samal aastal asutatud Karjala pealinna Petroskoisse jõudmist tee ääres näha ka murakate müüjaid.

Ehe Karjala ehitusstiil ja loodus
Võrratud rünkpilved Onega ehk Äänisjärve kohal olid saatjaiks, kui veidi kahtlast mürinat tekitava katamaraaniga Kiži saare suunas sõitsime. Ootasin väga kohtumist vanade puukirikutega. 15.–20. sajandist pärit puitarhitektuuri meistriteosed olid pikki istumistunde bussis väärt, ent mõjusid kahjuks vabaõhumuuseumis oma loomulikust keskkonnast väljarebitult hingetuna.
Saare kuulsaim, 22 kupliga Preobraženski kirik, mille ehitamisel pole kasutatud ühtegi metallist naela, oli remondis ja viit hetkel alles jäänud halli karva puidust sibultorni silmitsedes ei piisanud ei tahtejõust ega fantaasiast, et kogu tervikut endale ette kujutada.
Eheda elamuse külaelust saime aga paari päeva pärast 16. sajandist pärinevas karjalaste Kinerma külas, kus 20. sajandi alguses elas 22 peret, nüüdseks on alles jäänud viis püsielanikku. Neist neli moodustavad elujõulise, oma juuri väärtustava kahe pojaga pere, kes enda tegemised on suunanud karjalaste iidse külakultuuri taastamisele. Ümber kabeli koonduv, kohati põdrakanepi väludesse mattunud majadering on pälvinud Venemaa kaunima küla tiitli ja küla vanim puithoone on lausa 260aastane.
Enne reisi kulminatsiooniks olnud Valamo kloostrisse jõudmist mahtusid päevadesse veel Venemaa vanima kuurordi Martsialnõje Vodõ allikaist mineraalvete maitsmine, Kivatši looduskaitsealal Suna jõe kosemühina kuulamine ja Ruskeala looduse ning marmori kaevandamise tulemusena tekkinud marmorkanjoni külastamine. Oli see rõõm osadusest kaasteelistega või üüratu ajavahemiku taguse tulise tervituse hoomamine, aga üllatavalt elamusterohkeks ja puudutavaks osutus Karjala vanima (ca 2 miljardit aastat tagasi tegutsenud) Girvasi vulkaanikraatri väisamine.

Isa Joanni radadel
Euroopa suurim järv Laadoga võttis meid vastu häbelikult – vete kohale oli laskunud tihe udulaam. Hoidsin meeles, et olulisim on silmale nähtamatu, et õnnis on inimene, kelle tugevus on Jumalas ning kelle mõttes on pühad teekonnad (Ps 84), ja ei lasknud tujul langeda.
Pea tunnise laevasõidu järel hakkas saarestik justkui halastades kiht-kihilt uduloorist vabanema. Juba tungisid esimesed päikesekiired meieni ja ootusärevale pilgule avanes otsekui teine reaalsus: imelised vaated Valamo arhipelaagile kloostrikirikute kuldsete kuplite vees väreleva helgiga.
Vaatamata palverändurite hordidele, kes vägisi tähelepanu tõmbasid, olime jõudnud isa Joanni ja paljude sajandite jooksul lugematuid palveid Issanda poole tõstnud Venemaa vanima, Valamo kloostri – ka Põhjamaade Athoseks nimetatu – radadele. Ka reisi alguses külastatud Aleksander Svirski kloostri asutaja vaimulik kodu oli siin.
Üks ring minu ja ehk ka mõne teise palveränduri teekonnast jõudis omamoodi lõpuni. Lõpuni, mille sisuks polnud lõpetatus, vaid vaimulik avarus ja soov õige vaikselt kaldapealsel istudes Jeesuspalvet isa Joanni õpetuste järgi südames hoida, teades, et kõik muu antakse pealegi.
Kätlin Liimets

Eesti Kiriku lugejate reisid
2001 – Kõrvemaal
2002 – Virumaal
2003 – Põlvamaal Tilleoru looduskaitsealal
2004 – Võrumaal Haanja kõrgustikus
2005 – Reis vanausuliste juurde (Narva ja Kuremäe)
2006 – Ringreis tuntud teoloogide radadel (Võrumaa, Pärnumaa, Viljandimaa)
2007 – Soomes Lapimaal (kaks gruppi)
2008 – Peterburis; teine reis Lätis
2009 – Hiiumaal ja Saaremaal
2010 – Egiptuses (kaks gruppi); Virumaal ja Põhjarannikul; kuninglikul Tšehhimaal ja Prahas; Iisraelis (kaks gruppi)
2011 – Setumaal; Iisraelis (neli gruppi)
2012 – Harju- ja Läänemaal (kaks gruppi); Iisraelis (kaks gruppi)
2013 – Lahemaal (kaks gruppi)
2014 – Tartu ja Tallinna pühakojad (kaks gruppi)
2015 – reisi ei toimunud
2016 – Peterburis
2017 – Venemaa Karjalas (vana Valamo klooster)
2018 – Soome (Uus-Valamo klooster, 14.–18. august)

Pildigalerii:

Väsimatu energiaga kaasteeline Reiko Püha Kolmainu Aleksander Svirski mungakloostri trepil mullajoontega kirikukontuuri järele aimamas.

Eesti Kiriku lugejareisil osalejate hingekosutav viiv Valamo kloostris koos kirikulauludega.

Kiži saare UNESCO kultuuripärandi nimekirja kuuluva vabaõhumuuseumi kuulsa Preobraženski kiriku 22 kuplist oli remondi tõttu alles jäänud vaid viis.4 x Kätlin Liimets

Heitke kõik oma mure Tema peale, sest Tema peab hoolt teie eest.
(1Pt 5:7)