Esileht » Uudis » Esileht »

Palvepäev – kogu rahva patukahetsuse päev

04.03.2004 | | Rubriik: Esileht

Tuhkapäevaga möödunud kolmapäeval algas Kristuse kannatamisaeg. Täna, nädal hiljem, on palvepäev.
Kui tuhkapäev on iseendale tuha pähe raputamise aeg, isiklike eksimuste üle mõtisklemise ja meeleparanduse aeg, siis palvepäev on pea seda sama, aga terve koguduse ja rahva ühisel tasandil.
Inimeste seas
Ega neid kahte meeleparanduse päeva toime poolest tegelikult väga lahutada saagi. Muutudes ise, muutub ivake ka maailm meie ümber. Ja kui muutub maailm inimese ümber, ei saa ka tema jääda päris endiseks.
Ühtepidi loob inimene oma tunnetuse ja arusaamisega enda jaoks pildi maailmast, keskkonnast, kuhu end sobitab. Ent teisalt sõltub ta ise igati ümbritsevast keskkonnast, räägib sama keelt ja kannab sama tegumoega riideid, mida inimesed tema ümber, käitub samade sotsiaalsete normide järgi.
Või siis hoopis teeb kiusu pärast normidele risti vastupidiselt, ent nõnda vastu võideldes ja kõrvale põigeldes sõltub oma keskkonnast ja selle tõekspidamistest rohkemgi kui teistega samas suunas liikudes. Inimesele tundub alati lihtsam ja turvalisem minna samas suunas mõne lähedalolijaga.
Palves on jõud
Ühiskonna, koguduse, ümbritsevate inimeste meeleparandus paneb sedagi enda südant läbi katsuma, kes seda ise ei soovi või välja ei näita. On ju väga ebameeldiv olla määrdunud riietega, kui ümberringi on noobel seltskond.
Palvepäev on meie tormavas maailmas muutunud marginaalseks nagu palvetamine ja meeleparandus üldse. Või enamgi veel. Kui varasematel aegadel määrasid riigi valitsejad palvepäevaks teemad, mis rahvas ühiselt Jumala ette kandis, siis nüüd on palvepäeval kirikus vaid käputäis pühendunud koguduseliikmeid ning peaministriltki tuli eestpalvesoov vist ainult Iraagi kurbade sündmuste tõttu.
Ometi on palves peidus suur vägi. Kui see muus ei peaks avalduma, siis mõtete ja probleemide selginemises ometi. Sõnastada probleemi palveks on juba väga suur samm lahenduse suunas. Kes koguduseinimestest poleks kogenud, et palvetamast tõustes on niidiots käes, kust terve probleemi sasipuntra saab lahti arutada.
Palve tähendab usaldada ja loota Jumala peale, nõndaviisi seada oma elu kindlale alusele, ja usuproovigi. Martin Luther kirjutab «Suures katekismuses»: «Palvetamine on see, mida õpetab teine käsk: Jumala appihüüdmine kõiges hädas. Nimelt seda Jumal meilt tahabki.»
Meeleparanduse aeg
Aga kuidas sa tead appi hüüda, kui oma olukorra tegelikku räbalust ei mõista? Sestap peab end käsu valgel läbi vaatama, kas ja kui õige ma ikka olen, kus olen eksinud ja kus oleks vaja oma elu kohendada. Sellepärast on palvepäeva jumalateenistusel tavaks kümmet käsku meelde tuletada.
Palvepäev on kogu maa ja rahva meeleparanduse aeg. Kui ka rahvas tervikuna seda ei tee, siis teeb seda kogudus ometi nii enda kui oma maa ja rahva eest. Eks ole ju meiegi selle rahva pojad ja tütred, vennad ja õed, isad ja emad ning kelle eest siis veel palvetada kui mitte oma koguduse, suguvendade ja isamaa hea käekäigu eest.
Kirjutab Jaakobuski: «Tunnistage siis üksteisele patud üles ja palvetage üksteise eest. Õige inimese mõjuvõimas eestpalve saadab palju korda!» (Jk 5:16)
Urmas Paju

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)