Esileht » Uudis » Esilehe pealugu pildiga »

Palvepäev ja palve ajad

17.02.2021 | | Rubriik: Esilehe pealugu pildiga
Detail Jõelähtme kirikus asuvast Andrei Lobanovi vitraažist.Kätlin Liimets.

Suur äralepitamispäev oli üks eriline päev aastas, mida teadis iga täiskasvanud iisraellane. Jeruusalemma templis toimetasid preestrid ülempreestri juhtimisel Jumala ja Jumalast taganenud Iisraeli rahva vahel lepingu ehk liidu taastamist. Seejärel sai Jumal olla lepitatud rahvale taas jumalaks ja iisraellased said end jälle tunda Jumala rahva liikmetena. Preestrid ka. Preestrid küll toimetasid äralepitamise päeva riitust, aga prohvetid hoidsid oma eluga riskides ülal rahva ja kuningate südamete valvsust. Kes siis tahab, et tema patule osutatakse. 

Vastlapäevale järgnevat tuhkapäeva tänapäeval ehk natuke veel teatakse, palvepäeva ennast ja selle tähendust aga enam mitte. Vaimse ja kultuurilise järjepidevuse katkemine varasemate vaimulike endastmõistetavustega on viimase sugupõlve jooksul haaranud rahvaid, keda veel aastakümnete eest võis kristlikena kirjeldada.

Professor Evald Saag kordas, et palvepäeval oleme rõhutatult just kogu rahvana patustena Jumala palge ees, kellest patt meid lahutab. Pastorid ka. Muidugi oleme patused ka igal päeval, ent on möödapääsmatult vajalik seada see tõsiasi enda ette nii, et me kõik seda päriselt märkame. Prohvetid ei saanud jätta Jumala sõna kuulutamata. Kui karistus oli rahva peale tulemas, hüüdis Jeremija, et Iisraeli karistab hoopis tema oma kurjus ja teda noomivad tema enda taganemised (Jr 2:19). Iisraelis ei olnud prohvet-emeeritusi ning Jeremija ei lõpetanud Jumala sõnumite edastamist, kuni suri Egiptuses märtrisurma.

Täna oleme kirikuna täitmas oma prohvetlikku ülesannet lootuses, et preesterlik ja prohvetlik amet ei ole teineteisest lahus. Jälgides Jeremijat saame küsida, kas me tunneme saadud ülesannet samasugusel kombel: „Sest vaata, mina panen su täna kindlustatud linnaks ja raudsambaks ning vaskmüüriks kogu maa vastu“ (1:18). Jumala sõna edastamine on Jumala tahte tunnetamise, meeleparandusele kutsumise ja armu kuulutamise korduv ülesanne. See tähendab pidevat enda meele uuendada laskmist. Igal ajastul võib uuendatud meelsusel olla küll mõneti erinev väljendusvorm, ent allikas, põhjus, toime ja oodatav tulemus jäävad samaks.

Praegusajal ringi vaadates kohtame ka küsimusi, millal tuleb „normaalne elu“ tagasi. Mis see norm niisugune on ja kes selle kehtestab? Portaal Bloomberg võttis kriteeriumiks küsimuse, millal saab jälle sama palju lennukitega lennata kui vanasti, ja arvestas, et läheb ikka mitu aastat. Aga see ei ole normaalne lähenemine olukorrale. Normaalne on küsida, mida peame tegema, et taastuks Jumala ja inimese õige vahekord. See vahekord on norm, mis määrab teised „normid“, sest see on normeeriv norm, norma normans,ehk kõike mõeldavat ja tehtavat reguleeriv alus. Selle aluse mõtlemise keskmesse seadmisest algavad kõike muud muutvad sündmused.

Mille pärast palvepäeval paluda? Mina ei palu, et koroona lihtsalt „ära võetaks“, ilma et meis endis ja endi keskel midagi muutuma peaks. See on hoiak, et kõik võiks vanaviisi jätkuda. Vaimulikus keeles tähendab see „vana inimese“ segamatut edasi elamist. Üks koroona sõnumeist on väga vajalik, see on taas arusaam inimlikest piiridest ja olemuslikust nõtrusest. Kui me taas tunneme tõeliselt sõltuvust Jumalast ja meeleparanduse vajadust, siis on koroona sõnumi üks and meil juba kätte saadud.

Palvepäeva palved on esmalt palved patu pärast. Patt on kõikehõlmav hälve Jumala tahtest ja iseloomustab esmalt inimese suhet Jumalaga, seejärel kaasinimesega ja looduga ning iseendaga. Patu vastu ei pea võitlema. Kuna patt on meis, siis me ei saagi seda teha, ilma et end ja teisi petaksime ning pahandusi tekitaksime. Seades silmad Jumala poole saame esmalt värske arusaamise Jumala tahtest, siis aga andestuse ja oskuse ning väe elada meeleparanduslikus elus, nii puudulikud kui me ka poleks. Aga see on siis juba pigem tões elamine ning nõnda saab patt jääda ikka rohkem ja rohkem kõrvale – või hoopis seljataha.

Häälestades südame Loojale suudame rohkem austada oma ligimest, täita turvareegleid, vältida valikuliselt serveeritavat valet ja korruptsiooni, hoolitseda loodu eest, käituda väärikalt sõnas ja teos, kujundada oma rahva seas moraalselt tervendavat fooni just nii, nagu on kohane pühale preesterkonnale, Jumala omandrahvale. Ning meie tõearmastusest oleneb paljus kogu rahva edasine saatus.

Palvepäev on palve rahvaga ja rahva eest. Kui palvepäevale järgnevad palve ajad, siis avame end võimalusele, et kõik olukorrad saavad ja hakkavadki muutuma. See on siis Jumala õnnistus. Kas oleme selleks valmis? Äkki lähebki nii – aga mida me siis teeme?

Randar Tasmuth

Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused. (Rm 5:8)