Esileht » Uudis » Uudised »

Palvepäev – 13. veebruar

13.02.2013 | | Rubriik: Uudised

Palvepäevi on kristlikus kirikus peetud alates selle algusest. Palvepäevaga liitub sageli kahetsus ja paastumine. Palvepäevade eelkäijaiks võib pidada katoliku kiriku Quatember-päevi (Quatuor tempora, neli aega), mis olid tugevalt seotud aastaaegade vaheldumisega ja millega sooviti igat neljast aastaajast «kahetsuse, tänu ja palvega pühitseda Jumalale». Aastaaegade vaheldumist mõisteti Jumala kingina. Samas nähti inimese sõltuvust looduse andidest ja sellega seoses sooviti rõhutada inimese vastutust nende andide kasutamisel. Ajaloos on sageli peetud palvepäevi ka siis, kui ühiskonnas on mingi kriis, näiteks looduskatastroof või ikaldus.
Ajalooliselt peeti kevadisi Quatember-päevi (kolmapäev, reede ja laupäev) paastuaja esimese pühapäeva järel. Ka EELK on oma ajaloos pidanud palvepäeva just selle koha peal. Lisaks tähistatakse teistes kirikutes veel talve Quatember-päevi kolmanda advendi järgsel nädalal, suve Quatember toimub nelipühajärgsel nädalal ja sügise Quatember septembri kolmanda pühapäeva järel. Protestantlikus maailmas kadusid Quatember-päevad reformatsiooni järel ja neid hakkasid korvama palvepäevad, mis on aga pigem lokaalse tähendusega ja mida ei peeta kõigis protestantlikes kirikutes samaaegselt.
Vanast Quatember-päevade tähistamise tavast erinev EELK komme pidada palvepäev tuhkapäeval, paastuaja alguses, on siiski loogiline ja põhjendatud, sest just paastuaja alguses oleval tuhkapäeval on kohane katsuda läbi oma süda ja parandada meelt. Päeva nimetus (ld dies cineris) tuleb tuha päheraputamisest, mis oli patukahetsuse ja meeleparanduse sümboliks. Meeleparandus on kristliku elu lahutamatu koostisosa ja sellele viitab nii tuhkapäev kui ka meil sellega liidetud palvepäev.
Kaido Soom

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)