Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Palvemeeles lauluga läbi Läänemaa

08.08.2012 | | Rubriik: Kirikuelu


Eesti Kirik kutsus tänavu oma lugejad ja sõbrad kahele reisile Läänemaale.

Soovijaid sai palju – jälle ei mahtunud kõik ühte bussi ära. Kui üks seltskond asus teele vastu suvist pööripäeva, siis teine oli reisil möödunud nädalalõpul. Mõlema grupi vaimne juht giidi ülesannetes oli Eesti Kiriku kolleegiumi esimees, Rapla koguduse õpetaja Mihkel Kukk.
Nagu meie reisidel tavaks saanud, on neis läbiv teema, millele enam tähelepanu pööratakse. Seekord oli selleks eestirootslased ja aeg enne viimast suurt sõda. (Käsi tõrgub veel kirjutamast «enne teist maailmasõda», nagu uue keelesoovituse järgi peaks.)
Kel tahtmist teemasse süüvida, neile soovitasid tegevtoimetaja Liina Raudvassar ja Mihkel Kukk lugeda rootslasest kirikuõpetaja Sven Danelli raamatut «Kuldrannake» (Ilmamaa, 1999), mis kirjeldab teenimisaastaid Eestis. Siinses tekstis esinevad katkendid pärinevad just tollest raamatust.

Vaimsuse kandjad
Eesti Kiriku reisile tulek ei ole enam ammu võõras kohas vettehüppamine, see on kindel kaubamärk, nagu moodsas kõnepruugis öeldakse. Reisi kannab oma vaimsus ja kindel eesmärk – külastada paikkonna pühakodasid, tunnetada sealset elu ja kostitada vastuvõtjaid omalt poolt lauluga. Pööripäevareisil saatis laulu orelil Ester Liinak Valgast. Viisihoidjaks kujunes Tallinna Jaani koguduse liige Varju Kunz.
Teelistele andis Rannamõisa kirikus oma õnnistuse raadiovaimulikuna tuntud Aare Kimmel. «Venestamisperioodil kiriku ehitamine oli kui vastuvoolu ujumine,» kinnitas õpetaja 1905. aastal pühitsetud kiriku ajaloost rääkides. Reisilisi palvusega teele saates pani ta Õpetussõnadele viidates kõigile südamele lasta ennast õpetada ja mitte püsida rumaluse juures. Meeldiv oli kuulda, et kirikuleht on tema sõnul tarkuse allikas.
Paldiski Nikolai kogudus, linna seitsmest kogudusest ainuke eestikeelne, on emakeelse kultuuri kandja, kinnitas reisilisi tervitama tulnud EELK ühe väiksema koguduse õpetaja Merle Prass-Siim. Maksumaksjaid on siin vaid 17, veel vähem on neid Prangli ja Mustamäe koguduses.
Ajal, mil Peeter I käsul Pak­ri poolsaarele sadamat rajama hakati, oli ümbruskonnas mitu rootsi küla. Pool sajandit hiljem hakati siin eestikeelseid jumalateenistusi pidama ja linnapea Karl Kalgi eestvõttel valmis 19. sajandi keskpaigas kirik, kus linnapea ise jutlustajaks oli.
Kiriku ajalugu ja koguduse tee tänasesse päeva on olnud keeruline, sellest kirjutab noor õpetaja peatselt valmivas raamatus, mida on plaanitud esitleda 18. oktoobril, kui tähistatakse kiriku pühitsemise 170. aastapäeva.

Kõrvalepõige
«Eestirootslaste ehk aibofolke (saarerahva) arv oli 1930. aastatel 7800 inimese ringis. Neid elas Tallinnas ja Naissaarel, Pakri saartel ning nendest lõuna pool maismaal Kurkses ja Vihterpalus, edasi Noarootsi kogukonnas ja Vormsi saarel, mis oli omaette kirikukihelkond, ning Riia lahes pisikesel Ruhnu saarel. /—/ Väike Haapsalu linn, kus samuti oli rootslastest elanikke, kujunes rootsi asustusala pealinnaks. Seal osati enamikes kauplustes rootsi keelt, sinna rajati 1931. aastal rootsi gümnaasium ja seal peeti rootsi laulupidu.» Nii meenutab Sven Danell.
Rootslasi on meie rannikualadel ja saartel elanud alates 13. sajandist. 1925. aastal võeti Eesti riigis vastu vähemusrahvuste kultuurautonoomia seadus, aastatel 1918–1940 oli Eestis 19 rootsi algkooli, Haapsalus tegutses rootsi eragümnaasium ja Pürksis põllutöö- ja rahvaülikool, Rootsi Rahvaliit oli esindatud siinses riigikogus. Teise maailmasõja ajal suur osa rootslastest lahkus, Eestisse jäi neist umbes 1300.
Eesti iseseisvuse taastamise järel taaskehtestati vähemusrahvuste kultuurautonoomia, 2007. aastast tegutseb kultuuriministeeriumi alluvuses rootsi vähemusrahvuse kultuurinõukogu, selle esimees on Sofia Joons.
Praegu arvatakse Eestis elavat 200–500 eestirootslast, aga täpset arvu ei tea keegi. Ka on mitmetähenduslik küsimus, kes on eestirootslane. «Kas eestirootslasest (vana)vanem(ad) teevad inimesest eestirootslase keelt ja kultuuri tundmata?» küsib mu pärimise peale rootsi vähemusrahvuse kultuurinõukogu juhatuse liige Jana Stahl. Veel elab rannarootsi asualadel etnilisi eestirootslasi, kes räägivad kodukoha dialekti, kuid neid jääb aina vähemaks.
 
Teenäitaja
Teekonnal piki mere äärt jäidki reisilisi saatma naaberkoguduste õpetajad Siimud, noor ja igati meeldiv abielupaar. Joel Siim juhatas meid apostel Mattiasele pühitsetud mereäärsesse pühakotta ja selgitas, et Harju-Madist kirjeldasid esmakordselt Taani mungad, mainides, et Laokülas elavad rootslased. Teadupärast oli siis käimas 13. sajand.
Siin on sündinud meie koolitarkusele aluse pannud Bengt Gottfried Forselius, kes tõestas, et eestlane on võimeline õppima. Nii on majakana töötav kirik olnud suunanäitaja ka vaimses plaanis. Talurahvakool asutati Harju-Madisel 1683. aastal, ütles paika tutvustav Joel Siim, kes kurva saatusega kirikus tublit kogudust teenib. 1968. aasta tulekahju viis pühakojalt katuse ja tornikiivri ning põhjustas muudki paha.
Tänusõnad kiriku taastamise eest kuuluvad Juta Siirakule. Praegu on koguduses 161 maksumaksjat, kes elavad üle Eesti.
Tsistertslastest munkade ehitatud keskaegses eriskummalise torniga Risti kirikus ootas reisilisi hingejõust pakatav aasta õpetaja tiitliga pärjatud Annika Laats, kes näitas ja selgitas kirikus toimuvaid restaureerimistöid ning kirikuõue rajatud vaikuse laste rahupaika.
Teemakohaselt meenutas ta esimese iseseisvuse ajal kogudust teeninud õpetaja Dunkelmanni ja köster Schwartzi. Kumbki mees polevat teadnud, et lähikonnas mõni rootslane elab. Kui Danell aga rootsikeelse jumalateenistuse välja kuulutas, kogunenud kirikulisi kogunisti seitsekümmend.
Siinset kirikuruumi on Danell kirjeldanud järgmiselt: «Võidukaarelt rippus alla samuti valgeks lubjatud krutsifiks, millest kahel pool võis näha Johannest ja Maarjat, kõik figuurid umbkaudu elusuuruses. See oli kõrgkeskaja puuskulptuuri kõige õilsama ja südamlikuma vormikõne üks imelisemaid avaldusi.»

Muinasjutuhõnguline
Vanimas mandril asuvas kirikus Nõval ootasid meid juba proua Aino Aarniste ja diakon Peeter Krall. Kui tagasiteel Mihkel Kukk reisilistele nähtust-kuuldust viktoriini korraldas, oli küsimus ka Nõva kiriku pühaku kohta. Ega nooruses viikingi ja mereröövlina tegutsenud hilisema Norra kuninga ja märtri püha Olavi nimi meenuda tahtnud, kuigi talle on meie maal pühitsetud veel kirik pealinnas (Oleviste) ja Vormsil.
Aga meeldejääv on Nõva vana väike puukirik oma kahe 19. sajandi algusajast pärit pabervitraaži, puutööd armastanud mõisaproua valmistatud altaripitsi ja tallamist vajava Terkmanni oreliga küll. Kui siinset kirikut jõuluõhtul küünlasäras kujutleda, tekib muinasjutuline tunne. Ja diakon kiidab orelit, mis pole küll perfektne, ent siiski eriline. Kahjuks jääb tõdeda, et koguduseliikmete keskmine vanus on 70. Kaheksa külaga vallas elab umbes nelisada inimest, rootslasi on kaks-kolm.
Tublid ja igas kirikus end kuulama sättivad bussijuhid keeravad suuna sisemaa poole ja siinse paiga võõrapäraseid nimesid nagu Spithami, Dirhami, Bergsby või Höbringi võime lugeda kaardilt. Nende vahele jääb ka Rooslepa, kus 80 aastat tagasi laulsid eestirootslased kogu südamest. «Eided-taadid kõigutasid laulu rütmis pead, poisid lasid tulla südamepõhjast, tüdrukute hääled helisesid nagu karjaste huiked. Vahetevahel mattus orel nende häälte alla. /—/ Laul oli otsekui vabanemine, otsekui sakrament.»
Nii leidsime end varsti Noa­rootsi kirikust, kus vöörmünder Arno Arro kartlikke nastikute eest hoiatas ja vaatamisväärset tutvustas. Meelde jäid sajandivanune ahi ja varsti neljasajaseks saav ristimiskivi, mis sarnaneb paar tundi hiljem nähtud Haapsalu toomkiriku omaga. Enne kui suundusime 1628. aastal ehitama hakatud pastoraati, kõlas siinses pühakojas tuntud rootsi laul «Ainult päev» (KLPR 334).
Õnneks saatis sel päeval meid ainult rõõm ja me võisime olla Issanda armuhõlmas, et osa saada praost Tiit Salumäe peetud õhtupalvusest Haapsalus, Põhja- ja Baltimaade ühes suurimas ühelöövilises kirikus, kus orelit mängis Lia Salumäe.

Valgest suveööst uude päeva
Üle 300 aasta Saare-Lääne piiskopkonna keskuseks olnud Haapsalu toomkirik jäi pikkamööda tühjaks, kuni oli 19. sajandiks maha jäetud. Hoonet on kasutatud laona, tallina, siia oli plaan ehitada ujula, kuni pühakoda võeti kasutusele kontserdisaalina. 1990. aastal pakkus toonane maavanem Andres Lipstok kirikut kogudusele tagasi ja nüüd on see restaureerituna pidevas kasutuses.
Paar soovijat võttis praost endaga kaasa öisele teenistusele Karusele, kus tähistati suve saabumist ja kus ta õnnistas hooldajaõpetaja ametisse Kaido Saagi. Hommik koitis, kui Haapsallu tagasi jõuti. Kogetu on unetut ööd igati väärt.
Hommikusele palvusele ootas meid hästi hoitud Maarja-Magdaleena õigeusu kirikusse muusikuharidusega preester Jüri Ilves, et saata meid edasi teele Ridala poole. Sealne kirik on püstitatud patukahetsejatele, sest seda ju Maarja Magdaleena oli. Nii seletas kirikut ja pastoraati tutvustanud õpetaja Kari Tynkkynen, Soome misjonär, kes siinsele rahvale aastatega omaseks saanud. Tema soe huumorimeel võitis kindlasti kõigi reisiliste südamed.
Sõnu «Juhi meid, Jumal, õiguse teel ja kaitse meid,» lugesime Jüri Uluotsa haual Kirbla kalmistul.

Palve vägi kestab
Et kõik on Jumala käes võimalik, kogesime Põgari ja Pikavere palvemajas ja Mihkli kirikus. Esimeses avas meile ukse varem koolidirektori, baptistiseminari rektori ja vallavolikogu esimehe ametis olnud pastor Aare Tamm. Põgaris mereäärses majas, kus peeti 22. septembril 1944 Otto Tiefi valitsuse viimane istung, kuulasime Aare Tamme ajalootundi. Kunagise poliitiku Tiefi talu maadel Jaanikal elab praegu Nõva koguduse diakon Krall, kes reisilisi teisel päeval nende teekonnal ka saatis.
Koonga kiviaedade vahelt läbi sõitnud, keeras buss Pikavere palvemaja kõrvale. 1830. aastal ehitatud puuhoone on paljudest palvetest läbi imbunud ja justkui kinnitas, et Jumala käes on kõik võimalik. Nii ütles ka siinne perenaine ehk tukkide kohendaja, nagu teda kohapeal kutsutakse, Silvi Lootsmann, sest tegutsetud on siin ilma vaheajata. Praegu peetakse palvetundi kaks korda kuus. Möödunud nädalavahetusel tähistati seal palvemaja aastapäeva.
Jumala kõikvõimsusele loodetakse ka Mihklis, kus käsil kirikule katuse panek. Kui Jumal lubab, on siin oodata kunagise uhke kirikukompleksi taassündi, kinnitas reisilisi vastu võtnud ja ehitusega ametis olev Toomas Maarand.
Koogid Epp Maria Kokamäe galeriis Haapsalus jäid hilise õhtutunni tõttu söömata, aga luksuslikult kaetud lõunalaud Padise mõisas, kus toitu kandis lauale mõisaomanike järeltulija Carl von Ramm isiklikult, jääb kauaks meelde.
Lõpetuseks meenutan ühe reisigrupi liikme sõnu: «Nii hea oli, ei käinudki üheski poes.» Toimetusse on saabunud ka mitu kirja, kus tänatakse hoolitsevat ja heatujulist Liina Raudvassarit, vahetut ja nauditavat Mihkel Kukke, toimetust hinge ja vaimu kosutava reisi eest. Kohtumiseni järgmisel aastal!
Rita Puidet

Pildigalerii:

Teemad:

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)